Pärast nelja rasket viljatusravi protseduuri ja kahte raseduse katkemist olid Katrin ja tema abikaasa Tarmo üliõnnelikud, kui said teada, et ootavad kaksikuid – kahte väikest tüdrukut. Alguses võttis Tarmo uudise suure vaimustusega vastu: ta hakkas lastetuba sisustama ja ostis beebivoodid. Kuid samal ajal, kui Katrin pidi toime tulema riskiraseduse, paistes pahkluude ja tugevate vaevustega, jätkas Tarmo muretut eluviisi – golf, korvpall ja õhtusöögid sõpradega kuulusid tema igapäevaellu. Tema ükskõikne suhtumine peatse isaks saamise suhtes jõudis haripunkti 36. rasedusnädalal, kui arst avastas, et üks kaksikutest on tuharseisus. See tähendas plaanilist keisrilõiget ja pikka taastumisperioodi.
Hoolimata sellest, et Katrin vajas ilmselgelt tuge, teatas Tarmo, et kavatseb sõpradega viiepäevasele rannapuhkusele sõita. Ta väitis, et vajab „viimast puhkust enne isaks saamist“. Mõtlemata hetkekski Katrini füüsilistele valudele ja hirmudele, lendas ta Floridasse vaid neli päeva enne tema suurt operatsiooni.
Üksi jäänud Katrin pidi sünnituse ajal ja valuliku taastumise esimestel päevadel toetuma oma emale. Samal ajal saatis Tarmo puhkuselt rannapilte. Kui Katrin lõpuks koju naasis, suutis ta vaevu kõndida ega olnud peaaegu võimeline oma vastsündinud tütreid sülle võtma. Oma jõuvarude lõppedes tegi ta ootamatu telefonikõne Tarmo võõrdunud isale Peetrile, kes oli 32 aastat tagasi oma poja maha jätnud ega olnud temaga enam kui kümme aastat rääkinud.
Peetrit ajendas sügav kahetsus oma minevikuotsuste pärast ning ta sõitis kohe kohale, et aidata. Ta asus vaikselt tegutsema, ootamata mingit tunnustust. Ta steriliseeris lutipudeleid, pani kokku allesjäänud lastetoamööbli ja hoolitses vastsündinute eest, et Katrin saaks puhata.
Kui Tarmo lõpuks välisuksest sisse astus, päevitunud ja muretult oma perekonda hüüdes, tardus ta šokist. Vaatepilt, kus tema ammu kadunud isa hoidis üht tema kaksikutest oma lemmiktugitoolis, võttis tal jalad nõrgaks. Tarmo ei suutnud uskuda, mida ta nägi.
Katrin oli ette valmistanud sarkastilise kriiditahvli kirjaga „Tarmo kõikehõlmav vanemluskuurort“. Selle kõrval seisis valmis pakitud kohver, mis oli täis beebitarbeid, ning silt kirjaga „Isa teenistuses“.
Silmitsi oma naise vaikiva piiriga ja oma isa ootamatu kohaloluga – mehega, kelle puudumine oli kujundanud kogu tema elu –, oli Tarmo sunnitud vaatama otsa oma isekate otsuste karmile tegelikkusele.
Järgmisel nädalal hoidsid Peeter ja Katrini ema Tarmol rangelt silma peal ning sundisid teda tegelikult kogema, mida tähendab ööpäevaringne kaksikute eest hoolitsemine. Tarmo elas läbi lõputuid öiseid toitmisi, pidevat mähkmete vahetamist ja lõputuid majapidamistöid. Tasapisi hakkas ta mõistma, et isaks olemine ei tähenda üksnes beebi süles hoidmist – see tähendab eelkõige kohal olemist.
Ühel vaiksel ööl lastetoas tunnistas Peeter endamisi, et Tarmost oli juba saamas parem isa, kui tema ise kunagi olnud oli. Samal ajal vabandas Tarmo lõpuks Katrini ees siiralt ja tunnistas, et oli ta maha jätnud just siis, kui naine teda kõige rohkem vajas.
Katrin tuletas talle kindlalt meelde, et kõige elementaarsemate vanemlike kohustuste täitmine ei olnud mingi vabandus ega kangelastegu. See oli tema pidev vastutus, mida ta pidi edaspidi iseseisvalt kandma.
Aja jooksul muutus Tarmo tähelepanelikuks ja ettenägelikuks isaks, kes oskas oma pere vajadusi märgata ilma, et keegi peaks talle iga sammu ette ütlema. Ta ärkas öösel esimese nutu peale ning hoolitses sujuvalt igapäevaste kohustuste eest koos oma naisega.
Kui sõbrad talle kirjutasid, et planeerida järjekordset rannapuhkust, kustutas Tarmo kutse kõhklemata ja vastas, et ta on juba täpselt seal, kus ta olema peab.
Peeter jätkas pere regulaarset toetamist ning Tarmo võttis oma isarolli täielikult omaks. Lõpuks suutis Katrin kodust lahkuda täiesti rahuliku südamega, teades, et tema tütred on turvaliselt hoitud, armastatud ja hästi hoolitsetud.