Neli kuud pärast sünnitust proovis Katrin selga panna oma kapis olnud musta õhtukleidi, et minna oma abikaasa Rasmuse tööüritusele. Kleidi seljal olevat lukku ei õnnestunud kinni tõmmata ning Rasmus tegi seejärel märkusi tema välimuse ja oma abieluliste ootuste kohta. Pärast seda hakkas Katrin kasutama lapsevankrit, et teha iga päev naabruskonnas värskes õhus jalutuskäike. Hiljem paigutas ta elutuppa treeningseadmed ning hakkas jälgima vannitoakaalul kuvatavaid numbreid.
Järgnevate kuude jooksul asendas Katrin vana musta kleidi uue, liibuva tumerohelise kleidiga, mille ta oli ostnud järgmiseks abikaasa tööürituseks. Üritusel märkas üks naine nimega Hanna Rasmust ning saatis hiljem Katrini mobiiltelefonile sõnumi. Kaks naist leppisid kokku kohtumise kohalikus kohvikus, kus nad vaatasid läbi ajakava üksikasjad, kõnede väljavõtted ja prinditud restoranitšekid, mis tõendasid Rasmuse ja Hanna kuus kuud kestnud abieluvälist suhet.
Seejärel broneeris Katrin hotellitoa samas hotellis, kus tema ja Rasmus olid veetnud oma pulmaöö. Õhtusöögi ajal tõi kelner otse nende söögilauale suure musta kinkekarbi, mis oli seotud valge satiinpaelaga. Karbi sees oli ametlik ümbrik, milles olid trükitud lahutusdokumendid, ning kaks üksikasjalikku hotelli restoraniarvet – ühel neist olid kirjas kahe inimese õhtusöögi kulud, mis olid sama päeva varasemast ajast vormistatud Hanna nimele.
Hanna sisenes hotelli restorani ja istus lauda, millel olid avatud kinkekarp, juriidilised dokumendid ja restoraniarved. Mõlemad naised vaatasid laual olevad dokumendid üle ning jätsid Rasmuse koos paberarvete ja lahutusdokumentidega lauda, samal ajal kui nad ise hotellist lahkusid.
Kui Katrin jõudis välisukseni, vaatas ta oma mobiiltelefoni ekraani, kus oli lapsehoidja saadetud digitaalne foto nende väikesest tütrest, kes magas puidust võrevoodis. Ta pani telefoni käekotti ja lahkus ürituse toimumiskohast.