Viimasel ajal käitus mu abikaasa viisil, mis ajas mu närvid täiesti pingule. Ta veetis tunde kodust eemal ilma, et mulle öelda, kuhu läheb, naasis koidikul või mõnikord ei tulnud üldse tagasi. Kui ma küsisin, vastas ta lühidalt, pahaselt, justkui varjaks midagi, mis ei tohiks teada saada.

Ühel ööl ärkasin järsult ja nägin, kuidas ta hiilis voodist välja. Ta arvas, et ma magan. Vaikselt pani ta jalga kingad, võttis koridorist midagi ja astus õue. Mu süda hakkas jõuliselt põksuma; hirmutav uudishimu ajas mind teda jälitama.

Akna kaudu vaatasin, kuidas ta suundus aia tagumisse ossa. Ta vaatas ringi, veendumaks, et on üksi, ja siis hakkas kiirete liigutustega mulda kaevama. Ma jäin liikumatuks, ümbritsetud pimeduse ja hirmuga, vaadates, kuidas ta kaevab väikese augu, asetab sinna midagi ja katab kiirelt mullaga üle. Ma ei suutnud eristada, mis see oli, kuid tema käitumine jahutas mu verd.

Järgmisel ööl tegi ta täpselt sama asja. Ma ei suutnud enam ebakindlust taluda. Kui ta hommikul tööle läks, võtsin labida ja läksin aeda koos meie koeraga. Koer muutus kohe närviliseks: haugutas, nuuskis maad ja kraapis täpselt seal, kus mu abikaasa oli kaevanud.

Õhk muutus raskeks. Mida rohkem me kaevamas käisime, seda tugevamaks muutus tunne, et selle mulla all magab midagi kohutavat. Siis nägin vana koti nurka, märg ja mudaga kaetud. Tammeline, vana lõhn tõusis mullast. Astusin sammukese tagasi, aga mu koer jätkas kaevamist, kuni kott oli täielikult nähtav.

Mu käed värisesid, kui ma selle avasin. Sisu oli midagi, mis seal olla ei tohiks: vana riietus, naisesaabas ja väike metallist ese. See oli ripats. Ma tundsin selle kohe ära. Olin seda näinud aastaid tagasi noore naise kaelas, kes oli olnud mu abikaasaga enne meie abiellumist. Ta oli mulle öelnud, et naine kolis välismaale… ja et ammu pole temast midagi kuulnud.

Sel hetkel sain ma kõik aru. Ta ei peitnud prügi ega mälestusi. Ta varjas pimedat minevikku, mida oli püüdnud oma kätega kustutada.

Ja nüüd, kui ma seda tean, suudan vaid vaevalt magada. Iga kord, kui õhtu saabub, kuulen samme aias ja kaugelt labida häält. Ma kardan hetke, mil ta avastab, et muld on jälle segamini.