Kui mu seitsmeaastane tütar Liisu ja mu abikaasa Jaanus igal pärastlõunal garaaži kadusid, et pidada seda, mida nad nimetasid „omavahelisteks juttudeks“, veensin end mitte muretsema. Jaanus oli alati olnud pühendunud ja kohalolev isa — uinumisjutud, kooliüritused, teepeod põrandal —, nii et see salatsemine tundus algul süütu. Kuid lukustatud uks, raadio, mis oli keeratud just nii kõvaks, et hääli summutada, ja Liisu, kes kordas ühte ja sama päheõpitud lauset — „Emme, sina ei ole oodatud“ —, tekitasid mu rindu sõlme, mida ma ei suutnud ignoreerida.
Garaaž muutus iga päevaga kummalisemaks. Aken oli seestpoolt kinni kaetud, Jaanus kõhkles enne ukse avamist, kui ma koputasin, ja alati tundus midagi liikuvat vahetult enne seda, kui ta ukse praokile tegi. Minu enda lapsepõlv, mida varjutasid saladused ja vaiksed reetmised, oli treeninud mu meelt ootama kõige halvemat. Kui Jaanus ühel pärastlõunal kodust ära sõitis, astusin ma garaaži ning hiljem — juhituna pigem hirmust kui loogikast — peitsin nurka väikese WiFi-kaamera, teades, et see on piir, millest tagasiteed enam ei ole.
Sel ööl vaatasin ma otsepilti, kuidas Jaanus rullis lahti vaiba ja avas betoonpõrandas peituva luugi. Mu süda jättis löögi vahele, kui ta sealt alla kitsastest treppidest laskus ja naasis pruuni paberisse mähitud pakiga. Kui ta selle avas, nägin ma lõnga, kudumisvardaid ja väikest roosat kampsunit, millel olid ebaühtlased silmused ja viltused tähed: „Mul on maailma parim emme.“ Sõnatuna vaatasin, kuidas isa ja tütar peaaegu tunni jagu kudusid, naersid, vigu parandasid ja oma tööd uhkusega hoidsid.
Järgmise kahe nädala jooksul jätkasin ma vaatamist — algul selleks, et end rahustada, siis aga seetõttu, et ma ei suutnud enam lõpetada. Iga korraga valmisid uued kampsunid: hall, millele tekkisid kirjad „Mul on maailma parim naine“, ja roheline, mida Liisu endale tegi. Nad olid õrnad, kannatlikud ja täiesti süütud. Samal ajal olin mina see, kes end peitis, nuhkis ja valetas, et kaitsta end hirmude eest, mis kunagi tõeks ei saanud.
Minu sünnipäeval tuli saladus ilmsiks õigel viisil. Liisu tormas tuppa suure kastiga ja seal nad olid — viltused, ebatäiuslikud ja täis armastust kampsunid —, ning kõige all üks kirjaga: „Ma olen parim emme ja naine.“ Sel ööl, pärast seda, kui olin teada saanud, miks Jaanus seda projekti varjas ja miks see talle nii palju tähendas, läksin ma garaaži, tõmbasin kaameral juhtme seinast ja koristasin selle ära. Ma ei olnud uhke selle üle, mida olin teinud, kuid olin tänulik selle eest, mida olin näinud: tõendit, et lukustatud ukse taga ei peitunud reetmine, vaid armastus, mis oli vaikselt kokku õmmeldud, üks ebatäiuslik silmus korraga.