Järgides oma edasi läinud isa kaastundlikku pärandit lõikas kaksteistaastane Leeni impulsiivselt oma juuksed maha, et teha parukas kiusatud klassiõele nimega Mirjam, kes oli vähist paranemas. Žestist liigutatud, said kohaliku salongi omanik ja Leeni varalahkunud isa Jaani endised töökaaslased juhtunust teada. Järgmisel hommikul saabus Leeni kooli rühm mehi töövestides ja raskes saapais, kaasas Jaani vana kollane kiiver, ning ehmatas direktori täiesti ära.
Kooli kabinetis toimus liigutav kohtumine, kus Mirjam kandis uhkelt käsitööna valminud parukat ja Jaani ülemus andis Piretile üle hüvastijätukirja ning tšeki fondist „Keep Going”, mis oli puhkeruumis alguse saanud algatus, mille Jaan oli käivitanud vähiga võitlevate perede toetamiseks. Direktori ees ja selle teadmise valguses, et Mirjam oli nädalaid end vannitoas peitnud, et julmade pilkete eest pääseda, nõudsid Piret ja külla tulnud töökaaslased, et kiusajatele rakendataks ranged distsiplinaarmeetmed, kehtestades samal ajal pideva toetuse.
Pinge hajudes avaldas Jaana Piretile ja Leenile sügavat tänu ning kaks perekonda lähenesid kohe, ühendatuna oma ühisest vastupidavusest vähi vastu. Piret kutsus Jaana ja Mirjami õhtusöögile, et nad tunneksid end oodatuna ja toetatuna, ning Leeni ja Mirjam leppisid mänglevalt kokku tulevikureeglites. Hommikune esialgne hirm muutus soojaks kogukonna- ja ühtekuuluvustundeks.
Autosõidu ajal süles oma isa säravate kleebistega kaunistatud kiivrit hoides imestas Leeni valjusti, kas tema isa oleks täna nutnud, millele Piret armastavalt vastas, et too oleks kindlasti püüdnud seda varjata. Hiljem Jaani viimast isiklikku märget lugedes meenus Piretile mehe püsiv julgustus lasta teistel enda ligi ja võtta armastus vastu. Leeni julge lahkuse teo kaudu oli Jaani mälestus ja armastus leidnud tee koju.