Kolm nädalat pärast laastavat autoavariid, milles hukkus silmapilkselt nende 10-aastane tütar Liisbeth ning mis jättis abikaasa Taneli füüsiliselt ja emotsionaalselt murtuks, võitles Eeva oma tühjas majas ellujäämise nimel. Liisbethi tuba seisis puutumatuna – vaikne mälestusmärk kaotatud elule. Tanel oli süüpiinadest näritud ja lahkus harva voodist, suutmata leppida tõsiasjaga, et tema jäi ellu, samal ajal kui kokkupõrge purustas auto kõrvalistuja poole, kus istus Liisbeth. Eeva uppus leina, tundes valusat puudust tütre asjadest, sealhulgas tema lemmikust neoonkollasest kampsunist, mis oli politseis asitõendina luku taga.
Ühel hommikul, kui Eeva istus üksinda ja lein mattis hinge, kuulis ta tagauksel meeleheitlikku kraapimist. See oli Pitsu, Liisbethi truu kuldse retriiveri segatõugu koer, kes käitus ärevalt – just nii, nagu ta tegi vaid siis, kui midagi oli väga valesti. Kui Eeva ukse avas, seisis hingeldav Pitsu lävel, hambus pehme ja tuttav kollane kangaosa. Eeva hämmastuseks oli see Liisbethi kampsun – täpselt seesama, mida naine uskus olevat politseis. Pitsu laskis kampsuni naise jalge ette, vaatas talle oma tarkade silmadega otsa, pöördus siis järsult ringi ja tormas tagaaia aia suunas, sundides Eevat endale järgnema.
Pitsu juhtis hingeldava Eeva läbi aiaaugu ja üle räämas krundi vana kasutuna seisva kuurini. Toas, unustatud tööriistade taha peidetuna, leidis Eeva „pesa“, mis oli tehtud pehmetest ja tuttavatest riietest: Liisbethi pusa, sall ja lemmikkardigan. Selle improviseeritud aseme sügavuses kükitas kõhn kirju kass, kes nurrus rütmiliselt kolme tillukese vastsündinud pojakese ümber. Sel hetkel mõistis Eeva, et kollane ese Pitsu suus polnud politsei asitõend, vaid tagavarakampsun, mille olemasolu ta oli unustanud. Teine taipamine oli veelgi sügavam: Liisbeth oli nädalaid salaja siin käinud, hoidnud seda väikest kodutute peret soojas ja turvalises kohas ning toonud neile oma riided kaitseks.
See tütre varjatud headuseakt mattis Eeva endasse. Ta langes põlvili, mõistes, et see oli kaja Liisbethi armastusest, mis tuksus ikka veel selles unustatud kuuris. Ema-kass, rahulik ja usaldav, ei pannud vastu, kui Eeva tema karva silitas. Pitsu, kes näis olevat uhke, et oli Liisbethi ülesande lõpule viinud, nügis Eevat seni, kuni naine tõstis ettevaatlikult kogu kassipere üles. Eeva kandis nad koju ja sisseseadis neile elutoas õdusa pesa. Hiljem sel õhtul tuli Tanel trepist alla ja jäi vaatepildist keetuks. Eeva selgitas Liisbethi saladust ja rääkis talle, kuidas tütar oli nende eest vaikides hoolitsenud.
Eeva rääkimise ajal tõmbus sügav pimedus Taneli silmades veidi tagasi, asendudes hapra lootusega. Ta põlvitas naise kõrvale, silitas õrnalt kassipoega ja sosistas: „Tal oli tõesti kõige suurem süda.“ See hetk oli pöördepunkt. Nad jätsid kassid endale ja igast tillukesest südamelöögist selles korvis sai leebe meeldetuletus Liisbethist. Eeva leidis põhjuse üles tõusta, loomade eest hoolitseda ja neile laulda. Paar ööd hiljem läks ta Liisbethi tuppa, võttis kätte poolikuks jäänud käevõru ja uinus lõpuks ilma õudusunenägudeta. Vaikne headus, mille Liisbeth oli maha jätnud, pakkus tema vanematele tee edasiliikumiseks, teades, et isegi keset leina varemeid leiab armastus ja uue elu lubadus viisi, kuidas jääda.