Kui emal diagnoositi vähk, jättis isa meid teise naise pärast maha, jättes minu ja mu kaksikvenna Taneli üksi meie kolme noorema õe-venna eest hoolitsema. Kaheksateistkümneaastastena saime meist üleöö lapsevanemad, kes pidid laveerima kooli, töö ning Lauri, Mai ja Sohvi lõputute vajaduste vahel. Päevad sulasid ühte – katkised külmkapid, külm kohv, kodused ülesanded, sünnipäevatordid ja vaiksed hirmuhetked, mida me lastel kunagi näha ei lasknud. Iga otsuse tegime nende, mitte iseenda nimel.
Me õppisime töötama ühtse süsteemina. Mina võtsin ettekandjana õhtusi vahetusi, Tanel töötas varahommikuti ja öösiti ning koos lappisime oma elu otsusekindluse ja armastusega uuesti kokku. Und sai jaopärast, arved olid pidevaks ohuks, kuid ometi muutus kaos aegamööda stabiilsuseks. Me lõpetasime koolid, leidsime kindlad töökohad ja nägime, kuidas maja täitus taas naeru ja lootusega.
See kindlus sai reaalsuseks, kui sekkus advokaat. Iga dokument – muudetud kinnisturaamatu kanne, uuendatud testament, eestkostepaberid – oli ette valmistatud. Meie ema oli seda ette näinud ja oma lapsi õiguslikult kaitsnud. Isa enesekindel naeratus kadus, kui ta mõistis, et tal puudub igasugune nõue, mõjuvõim ja õigus võtta seda, mille me higi ja armastusega uuesti üles ehitasime. Tanel avas ukse ja isa lahkus – seekord igaveseks.
Elu ei muutunud täiuslikuks üleöö, kuid see sai meie omaks. Lapsed kasvavad ja mürgeldavad, maja jäi elujõudu täis ja emale antud lubadus sai peetud. Aastaid hiljem saime teada, et naine, kelle pärast isa ema maha jättis, oli ka tema hüljanud. See ei olnud kättemaks – see oli tõde. Ja iga kord, kui ma selle välisukse lukust lahti keeran, meenub mulle ema, võitlus, mille me üle elasime, ja perekond, mille me üheskoos lõime.