57 aastat elasid Toomas ja Maie armastuslugu, mida määratles üks lihtne ja vankumatu rituaal: igal laupäevahommikul hiilis Toomas voodist välja, et tuua oma naisele värskeid lilli. Olid need siis kallid roosid lillepoest või lihtsad metsalilled teeäärest – kimbud olid pidev meeldetuletus, et Maiet väärtustati. Toomas uskus, et armastus on tegu, mida tuleb sooritada iga päev, ning isegi oma viimastel kuudel, võideldes raske haigusega, ei lasknud ta laupäevasel traditsioonil hääbuda. Kui ta lõpuks lahkus, oli vaikus nende kodus ränk ning esimest korda poole sajandi jooksul jäi köögivaas laupäevahommikul tühjaks.
Lein katkestati nädal pärast matuseid, kui ukse taha ilmus võõras mees viimase lillekimbu ja salapärase kirjaga Toomaselt. Sedelis tunnistas mees, et on aastaid varjanud saladust, andis ühe aadressi ja palus Maiel sinna esimesel võimalusel minna. Hirmununa ja murtud südamega hakkas Maie kartma kõige hullemat – ta kujutas ette, et tema lahkunud abikaasal oli olnud kaksoilelu või teine perekond. Tema hirmu toitsid mälestused Toomase pikkadest puudumistest viimase kolme aasta laupäevahommikutel – aeg, mille kohta ta nüüd kartis, et mees veetis selle hoopis teise naise rüpes, mitte lilleturul.
Koos tütretütar Kirke-Liisiga jõudis Maie ühe kõrvalise majakeseni, kus neid võttis vastu naine nimega Ruta. Oodates purustavat paljastust truudusetusest, juhatati Maie hoopis tagaaeda, kus avanes vaade hingematvalt suurele ja kaunile aiale. Ruta selgitas, et Toomas oli kinnistu kolm aastat tagasi ostnud ning veetnud oma viimased aastad hoolikalt planeerides ja istutades naisele elavat pühapaika. Ta oli veetnud need pikad laupäevahommikud mulda harides ja lilli valides – tulbid Maie lemmikaastaaja jaoks ja roosid nende pulma-aastapäevaks –, et tema kingitus oleks “igavene” versioon tema iganädalastest kimpudest.
Ruta ulatas Maiele Toomase viimase kirja, mis oli kirjutatud vaid mõni päev enne surma. Selles selgitas mees, et aed oli tema viis tagada, et laupäevad ei lõpeks kunagi päriselt. Ta oli hoidnud projekti saladuses, sest tahtis, et see oleks täiuslik üllatus, mis õitseks veel kaua pärast tema lahkumist. Ta kirjutas, et iga õieleht on peetud lubadus ning et ta ootab naist igas päikesetõusus ja igas avanevas õies. Mõistmine, et mehe “salaelu” oli tegelikult monumentaalne pühendumus, tõi Maiele kergendus- ja armastusepisarad, mis pühkisid minema kõik varasemad kahtlused.
Tänaseks on sellest aiast saanud tervenemise paik, kus Maie ja Kirke-Liis veedavad oma laupäevi, hoolitsedes lillede eest, mis Toomasest maha jäid. Rituaal on küll muutunud, kuid püsib murdumatuna; Maie korjab nüüd oma kimbud aiast, mille mees talle rajas, hoides köögivaasi täidetuna mälestusega temast. Nende lugu on meeldetuletus, et tõeline armastus ei lõpe viimase hingetõmbega; see leiab lihtsalt uusi viise, kuidas õitsele puhkeda. Muutes varjatud maatüki ilu pärandiks, tõestas Toomas, et isegi surm ei suutnud takistada teda toomast oma naisele lilli – igal laupäeval.