Veronika sai oma endiselt abikaasalt Maksilt tekstisõnumi, milles mees kutsus teda koos nende kahe tütrega oma peagi toimuvale pulmale, kus ta abiellus Klairega. Sõnumile oli lisatud märkus, mis lubas Veronikal kaasa võtta saatja, koos kommentaariga, et tõenäoliselt poleks tal niikuinii kedagi kaasa võtta. Pärast seda, kui nende kolmteist aastat kestnud abielu lõppes, sest Maks jättis ta oma personaaltreeneri pärast, otsustas Veronika minna pulma koos oma töökaaslase Eduardiga, et saata oma lapsi sellel üritusel.
Pulmapäeval saabus Eduard Veronika koju ning tema auto pagasiruumis oli suur kinnine pappkast. Kui nad sisenesid pidusaali – mida kaunistasid laes rippuvad kristall-lühtrid, lillelised lauaseaded ja valged laudlinad –, astus Maks nende juurde ja küsis pilkavalt, kas Veronika maksis Eduardile selle eest, et too teda saatma tuleks.
Selle peale läks Eduard auto juurde ja tuli suure kastiga peasaali tagasi.
Eduard asetas kasti lauale ja palus Maksil selle ülemised klapid avada. Maks pistis käe sisse ja tõmbas välja suure paari meeste pükse. Eduard selgitas, et need olid tema enda püksid ajast mõned aastad tagasi, enne kui ta oma elustiili ja füüsilisi harjumusi muutis.
Eduard ütles kõigi kohalviibijate ees selgelt, et inimese välimus ei määra tema väärtust.
See etteaste pani Klaire Maksiga tema varasemate Veronika kohta tehtud märkuste pärast silmitsi seisma. Maks jättis liiga suured püksid lauale, samal ajal kui Klaire nende vestlust jälgis.
Seejärel pani Eduard rõivaeseme tagasi kasti, kavatsedes selle annetada kohalikule riidekogumispunktile.
Veronika kogus oma kaks tütart saalist kokku, kinnitas nad auto tagaistmetele turvavöödega ja valmistus sündmuskohalt lahkuma.
Enne mootori käivitamist vaatas Veronika oma peegelpilti auto tumedast küljeaknast ning keskendus kindlalt iseenda välimusele, mitte teiste inimeste arvamustele.