Ma poleks kunagi uskunud, et üks lihtne värvipliiatsijoonistus võib mult hinge matta. Kolmekümne kuue aastasena keerles minu maailm ümber tütre Anni – särava ja uudishimuliku tüdrukutirtsu, kelle naer suutis sulatada igasuguse pinge. Minu abikaasa Margus oli isa, kellest olin alati unistanud – kannatlik, mänguline ja pühendunud. Meie elu ei olnud glamuurne, kuid see oli soe ja turvaline. Vähemalt nii ma arvasin kuni päevani, mil Anni tuli lasteaiast koju, käes joonistus meie perest.
Rõõmsate kriipsujukude vahel, kes pidid olema Margus, Anni ja mina, oli veel üks laps – poiss, kes hoidis Annil käest ja naeratas, nagu kuuluks ta täpselt sinna.
Alguses püüdsin seda välja vabandada mõne koolisõbraga, kuid Anni äkiline hirmunud sosin pani mind tarretuma: „Issi ütles… et sa ei tohi teada. See on mu vend. Ta tuleb varsti meie juurde elama.“ Minu maailm lõi vankuma. Veetsin öö lakke vahtides, võideldes teadmisega, et Margus oli minu eest varjanud midagi nii suurt. See purustas usalduse, mida olin aastaid ehitanud. Hommikuks teadsin, et ma ei saa seda ignoreerida – ma pean tõe välja selgitama Anni, iseenda ja meie pere hapra vundamendi nimel.
Hakkasin otsima. Puistasin läbi Marguse kabineti ja kapid ning leidsin peidetud vihjeid: lastekliiniku arve poisi nimele, keda ma ei tundnud, pisikesed riided, mänguasjad võõrastest poodidest ja tšekid, mis kinnitasid, et Anni süütu joonistus oli reaalsus. Tükk-tüki haaval koorus tõde välja, iga avastus tõmbas sõlme mu rinnus aina koomale.
Kui Margus sel õhtul koju tuli ja laual tõendeid ning Anni joonistust nägi, muutus ta näost kaameks. Ta tunnistas lõpuks kõik üles – Annil oligi vend, Nils. Poeg eelmisest suhtest, kellest Margus oli alles hiljuti teada saanud ja kes vajas nüüd hädasti isa lähedust.
Järgmised nädalad olid mu elu raskeimad. Usaldust, mis on kord murtud, ei ole kerge taastada. Tülid venisid unetuteks öödeks ja vaikus rõhus koduseinu. Kuid aegamisi hakkas Nils meie elus kohta võitma. Ta oli oodatust väiksem, uje, kuid taibukas ning Anni võttis ta kohe oma südamesse. Nädalavahetused täitusid ühise naeruga, elutoa põrandat katsid Lego-tornid ja uinumiseelsed muinasjutud said rituaaliks, mis meid liitis. Samm-sammult asendus kaos uue, hapra rütmiga.
See polnud perekond, mida olin ette kujutanud, ja kindlasti mitte elu, mida ootasin. Kuid sellest sai lugu armastusest, kohanemisest ja lootusest. Kui vaatan Annit ja Nilsi tekkide all uinumas, mõistan, et hoolimata reedetud usaldusest ja saladustest võib üks pere siiski kasvada. Anni oli oma süütu vaistuga venna vastu võtnud juba enne, kui mina sellest täielikult aru sain. Ta õpetas mulle, et armastus võib tulla ootamatul kujul ja ühe pere lugu ei ole kunagi nii lihtne, kui näib – kuid see võib sellegipoolest olla ilus.