Ma poleks kunagi uskunud, et mu oma tütar Anette viskab mind ühel päeval välja majast, mille olin just tema jaoks ehitanud, ja valib mehe, kellest ma teadsin, et ta hävitab Anette elu. Mina olen Rein, 65-aastane üksikisa. Kasvatasin Anette üksinda üles pärast seda, kui mu naine suri, mil tütar oli alles viieaastane. Aastakümneid rügasin ma väsimatult tööd teha, ohverdades une ja mugavuse, et pakkuda talle stabiilset kodu ja armastust. Kui Anette tutvustas mulle Margust, hakkasid mu peas kohe häirekellad tööle – temas oli midagi valet, kontrollivat ja manipuleerivat. Ma hoiatasin tütart, ma lausa palusin teda, kuid Anette, pimestatud armastusest ja uhkusest, ei tahtnud kuulata.
Pöördepunkt saabus siis, kui Anette teatas kihlumisest ja nõudis minu õnnistust, rõhutades samas, et mul pole õigust sekkuda. Ma nägin Marguse tõelist nägu: seda, kuidas ta teisi alandas, Anettega manipuleeris ja teda minu vastu üles ässitas. Kuid Anette viha oli terav ja järeleandmatu. Ta karjus mu peale, käskis mul lahkuda ja võttis üle kodu, kuhu olin investeerinud kogu oma elu. Murdunud südamega pakkisin kohvri ja läksin, vaadates abitult pealt, kuidas Margus sisse kolis ja Anette talle pimesi järgnes, veendununa, et mina olen vaenlane.
Kuudest said aastad. Kuulsin nende elust vaid klatšijutte – rahaprobleemid, kurnatus ja raskused pinnal püsimisega. Siis ühel jääkülmal õhtul, kui sõitsin pärast vahetust trammiga kodu poole, nägin ma teda: ta oli nurgas kägaras, rase, määrdunud ja hirmunud. Margus oli Anette maha jätnud. Tütar oli olnud sunnitud andma poja Antsu turvalisuse huvides lastekodusse ja oli kolm aastat oma häbi varjanud. Tema nägemine rebis mu südame lõhki, kuid sellegipoolest tundsin vaid meeleheitlikku vajadust teda uuesti kaitsta.
Ilma hetkegi kõhklemata mässisin ta oma mantlisse ja viisin ta poja juurde. Anette hoidis Antsu süles, laskis viimaks lahti uhkusest ja hirmust ning lubas meil meie pere uuesti üles ehitada nendest varemetest, mis Margusest maha jäid. Aitasin tal leida väikese korteri, toetasin teda tööotsingul ja igapäevaelus ning vaatasin, kuidas ta aeglaselt paranes – pakkudes oma lastele ja endale taas armastust ning stabiilsust. Aja jooksul leidis Anette Taavi, lahke ja õrna mehe, kes väärtustas nii teda kui tema lapsi, tõestades, et tõeline armastus ja austus on pärast kogu seda südamevalu võimalikud.
Kui ma seisin tema pulmades, ümbritsetuna tema lastest ja mehest, kes kohtles teda õigesti, mõistsin ma midagi sügavat: elu halvimad hetked viivad tihti kõige olulisemateni. Anette leidmine sealt külmalt põrandalt oli vapustav, kuid see tõi meid taas kokku ja tuletas meelde, et armastus tähendab olla olemas inimeste jaoks, kes on sulle kõige kallimad – isegi pärast aastatepikkust vaikust, valu ja vigu. Täna on Anette tõeliselt õnnelik ja ühe isa jaoks ei loe miski muu rohkem.