Mardi isa Kalle oli mees, kes hiilgas oma järjepidevusega: ta oli see, kes laupäeviti pannkooke küpsetas, vankumatu kuju jalgpallitribüünil ja see rahulik käsi, mis leevendas öiseid hirme. Kasvades üles pisikeses korteris, mis tundus Marti jaoks paleena, ei kahelnud poiss kunagi, et ta on oma isa maailma kese. Pärast Kalle traagilist hukkumist ehitusõnnetuses jäi Mart piinavalt vaikusest kurnatud koju, võideldes leinaga, mis tundus ületamatu. Vaid mõni päev pärast matuseid ilmus Mardi ukse taha naine nimega Elle, kes väitis end olevat Kalle võõrandunud õde. Tema öeldu purustas Mardi reaalsuse lõplikult: Kalle polnud Mardi bioloogiline isa.
Paljastus algas algul kui labane nõue raha järele – Elle väitis, et Kalle võlgnes talle 15 000 eurot „lapsendamiskulude“ katteks. Kui esialgne šokk lahtus, koorus valusa kihi alt välja sügavam tõde. Elle selgitas, et kaheksateist aastat tagasi kaotas Kalle rängas autoõnnetuses oma lapseootel naise. Samas sündmuspaigas jäi ellu üks imik – Mart –, kelle pärisvanemad olid hukkunud. Kuigi Kalle oli võõras, kes uppus omaenda mõõtmatusse kaotusesse, käis ta haiglas orvuks jäänud imikut vaatamas. Statistika kohaselt algab tee lapsendamiseni sageli sisemisest kutsumusest või harvadel juhtudel, nagu Kalle puhul, imelisest kohtumisest keset suurt tragöödiat.
Kalle otsus oli erakordse vastupidavuse märk. Selle asemel et lasta bioloogilise pere kaotuse traumal end muserdada, rühkis ta läbi keerulise juriidilise süsteemi, et päästa laps lastekodust. Kalle oli kindlalt otsustanud, et Mart ei pea kunagi tundma hüljatust. Ta katkestas suhted oma õega, sest too ei suutnud toetada tema otsust kasvatada „võõra“ last kui omaenda poega. Kalle jaoks polnud bioloogial tähtsust; hetkel, mil ta Marti süles hoidis, pühendus ta ohvriterohkele elule. Ta töötas topeltvahetustega ja jättis pojale hommikusöögilauale hoolivaid sedeleid, tagades, et Mardi kuuluvustunne oleks täiesti ehtne.
Seistes lapsendamispaberitega oma isa haua juures, mõistis Mart, et tema elu polnud rajatud valele, vaid kõige ausamale tõele, mida ta eales tundnud oli. Kalle oli vaadanud oma leina kuristikku ja otsustanud luua tuleviku lapsele, kel polnud kedagi teist. Laupäevased pannkoogid ja töösaapad voodi kõrval polnud lihtsalt rutiin; need olid igapäevased tõestused mehest, kes valis igal jumala päeval olla isa. Mart mõistis, et Kalle ei loonud uuesti vaid omaenda elu – ta vahetas sisuliselt oma tragöödia Mardi võimaluse vastu, tõestades, et vanema pärand sünnib tegudest, mitte geenidest.
Viimase austusavaldusena asetas Mart isa vana jalgpallisärgi värskele kalmule, olles lõpuks rahus oma päritoluga. Ta mõistis, et kuigi nad ei jaganud Kallega sama verd, kandis ta endas mehe vaimu – jõudu olla olemas, julgust armastada ja tarkust teada, mis on tegelikult oluline. Kalle oli teinud oma elu halvimast ööst vundamendi Mardi maailmale. Surnuaiast lahkudes kandis Mart endas ülimat õppetundi iseloomu tugevuse kohta: „päris“ isa on see, kes otsustab jääda, kaitsta ja tingimusteta armastada, kirjutades traagilise lõpu ümber kauniks alguseks.