78-aastasena ei soovinud Artur Pärn midagi muud kui taaselustada seda pühadesoojust, mida ta oli kunagi jaganud oma lahkunud abikaasa Margaretiga. Ta veetis terve hommiku, valmistades piinliku täpsusega naise tuntumaid retsepte – kooris kartuleid ja küpsetas leiba –, helistades samal ajal oma lastele ja lapselastele, et neid külla kutsuda. Päeva jooksul aga pidulik meeleolu murenes, kui pereliikmed üksteise järel helistasid või saatsid sõnumeid vabandustega. Alates tütre Saara tööülesannetest ja poja Mihkli „täiesti läbi“ lastest kuni lapselaste kooligraafikuteni – lõpuks seisis Artur täiuslikult kaetud kaheksakohalise laua ees, vaadates tühje toole ja jahtuvat toitu täis maja.
Lämmatavat vaikust ei katkestanud aga tema pere, vaid ehmatav prõmmimine uksele. Arturi uskumatuseks saabusid politseinikud, et teda vahi alla võtta süüdistatuna raskes kehavigastuse tekitamises, mis olevat aset leidnud 1992. aastal Viljandis. Vaatamata tema protestidele, et ta oli sel ajal inglise keele õpetaja Tartus ega olnud sel aastal Viljandisse jalga tõstnud, pandi talle käed raudu ja ta viidi minema. Nööbitust süvendas asjaolu, et naabrinna Linda nägi vahistamist pealt, mistõttu tundis Artur tänavalt nähtava tühja söögilaua pärast suuremat häbi kui valesüüdistuste endi pärast.
Kuni Artur istus arestimajas ja vastas korduvatele küsimustele lennureisijate nimekirja kohta, kus tema nime kunagi polnud, sündis väljas vaikne ime. Tema naabruskond, eesotsas Linda poja Danieliga, läks politseijaoskonda, et tema aususe eest kosta. Pastor Tamm, proua Kask ja ehituspoe-Tiit seisid koos nagu ühine kilp, kaitsesid meest, kelle elu oli aastate jooksul pisikeste heategude kaudu nende omaga läbi põimunud. See toetuslaine sundis politseid lõpuks tunnistama identiteedieksitust ning Artur vabastati just sel hetkel, kui tema bioloogiline perekond – keda vahistamisuudis oli siiski ehmatanud – jaoskonda jõudis.
Taaskohtumine parklas ei sarnanenud sugugi südamliku pühadesöögiga, mida Artur oli ette kujutanud. Selle asemel et tunda kergendust, süüdistasid lapsed Saara ja Mihkel teda kohe „libavahistamise“ lavastamises, et nendega manipuleerida. Omaenda liha ja vere tsünism – uskuda pigem seda, et isa lavastab kuriteo, kui tunnistada, et nad oleksid pidanud teda tähtsaks pidama – purustas Arturi lootuse leppimisele. Ta mõistis, et lapsed on omaenese süütundest pimestatud, ja jäi endale kindlaks: ta ütles neile, et kui nende kokkutoomiseks on vaja politseieskorti, siis ta ei soovi neid üldse enda juurde.
Artur otsustas parklast lahkuda koos oma naabritega ja pöörduda koju, kus toit oli küll jahtunud, kuid õhkkond lõpuks ometi elav. Linda, Daniel ja teised kogukonnaliikmed, kes olid tema vabaduse eest võidelnud, kogunesid laua ümber, täites iga viimasegi tooli, mille ta tol hommikul valmis oli pannud. Naerdes ja ühist einet jagades mõistis Artur, et kuigi tema lihane pere oli purunenud, oli ta tänu aastatepikkusele heanaaberlikkusele loonud endale märkamatult „valitud perekonna“. Öö ei lõppenud mineviku pühadevarjudega, vaid nende inimeste elava ja ustavaga kohaloluga, kes olid olemas siis, kui see tõeliselt luges.