Proua Saar (62), kirjandusõpetaja, kelle etteaimatav elu keerles vaid kooli ja raamatute ümber, valmistus oma iguaastaseks detsembrikuu ülesandeks: õpilased pidid „intervjueerima mõnd eakat inimest tema tähendusrikkaima jõulumälestuse teemal“. Enamik õpilasi valis pereliikmed, kuid üks tüdruk, Eliise, nõudis kindlalt, et tahab intervjueerida just proua Saart. Keset vestlust uuris Eliise ootamatult õpetaja noorpõlve jõuluromansside kohta. Proua Saar jagas vastumeelselt lühikest kokkuvõtet oma esimesest armastusest, Tanelist. Nad olid olnud 17-aastased ja lahutamatud ning plaanisid pärast kooli lõpetamist koos ära joosta. Kuid Taneli pere kadus üleöö puhkenud finantsskandaali tõttu ootamatult, jättes proua Saare ilma hüvasti jätu ja selgitusteta – see oli valus, pooleli jäänud lause, mida ta oli endaga kaasas kandnud viimased 45 aastat.
Juba järgmisel nädalal tormas Eliise klassiruumi, hoides telefoni kõrgel ja hüüdes: „Proua Saar… ma usun, et ma leidsin ta üles!“ Õpetaja oli jahmunud ja umbusklik, kuid ekraanil oli postitus ühest kogukonnafoorumist. See oli mehe südamlik palve, kes otsis enne jõule oma ammu kadunud armastust: „Tal oli seljas sinine mantel ja tema esihambas oli väike täke. Olen aastakümneid läbi uurinud kõik maakonna koolid – edutult.“ Postituses oli mainitud, et ta peab naisele „midagi olulist“ tagasi andma.
Lõplik ja vaieldamatu tõend oli postitusele lisatud foto: pilt noorest Tanelist ja proua Saarest, kes nägid välja kõrvuni armunud, külmutatuna 45 aasta tagusesse hetke, mille kohta õpetaja uskus, et maailm on selle ammu unustanud. Tema süda jättis löögi vahele, kui reaalsus talle kohale jõudis. Mees, kes oli sõnata kadunud, oli teda aastakümneid väsimatult otsinud. Tema elu senine etteaimatav vaikus asendus hetkega toore emotsiooniga armastusloost, mis polnudki mõeldud lõppema.
Proua Saart valdas värisev hämmastus, kui ta vaatas pilti oma nooremast iseendast ja mehest, kes teda nüüd taga otsis. Tema äkilise lahkumise mõistatus, mis oli olnud vaikne valu naise südames suurema osa täiskasvanueast, sai lõpuks vastuse. Ta mõistis, et kuigi tema polnud aktiivselt oma esimest armastust otsinud, oli mees teinud seda 40 aastat, tõestades, et nende noorpõlve side oli palju vastupidavam, kui ta oli endal uskuda lubanud.
Eliise küsis suurte ja siiraste silmadega otsustava küsimuse: „Kas ma kirjutan talle? Kas ma ütlen talle, kus te olete?“ See küsimus jäi klassiruumi kohale õhku, pakkudes proua Saarele äkilist ja ootamatut võimalust kirjutada ümber lõpp loole, mida ta pidas ammu lõppenuks. Tema õpilase lihtne koolitöö oli paljastanud sügava ja otsiva armastuse, mis oli pidanud vastu vaikimisele, skandaalidele ja ajahambale.