Hannah elu muutus täielikult nelja-aastaselt, kui ränk autoõnnetus viis temalt vanemad ja jättis ta halvatuks. Sel ajal kui riik otsis tüdrukule meeleheitlikult hooldusperet, astus kõhklemata ette tema onu Rein – mees, kes oli tehtud „betoonist ja halvast ilmast“. Vaatamata kogemuste puudumisele laste ja meditsiinilise hooldusega, pööras Rein kogu oma elu pea peale, et saada Hannah’ peamiseks hooldajaks. Ta õppis piinliku täpsusega selgeks seljaajuvigastuste hoolduse nüansid – alates regulaarsest asendi muutmisest lamatiste vältimiseks kuni vineerist rampide ehitamise ja eritellimusel tahvelarvutihoidjate keevitamiseni. Kakskümmend aastat oli Rein Hannah’ kogu maailm; ta varjas tüdrukut haletsevate pilkude eest ja sisendas talle lakkamatult, et ratastool ei muuda teda vähem väärtuslikuks.
Nende kahekesi loodud universumi stabiilsus purunes, kui Reinul diagnoositi 53-aastaselt neljanda staadiumi vähk. Kui mehe tervis kiiresti halvenes, vahetusid rollid ning Hannah pidi pealt vaatama, kuidas mees, kes oli olnud tema füüsiline sammas, hääbus. Viimastel päevadel jäi Rein endiselt kiivalt kaitsvaks, kuid kandis endaga nähtavat ja rasket lausumata sõnade koormat. Pärast tema surma andis naabrinna Hannah’le ümbriku, milles peitus pihtimus, mis ähvardas lammutada kogu tema senise ajaloo. Rein paljastas, et avarii polnud pelk õnnetus; tol traagilisel ööl olid Hannah’ vanemad üritanud tüdrukut tema juurde jätta. Uhkuse- ja vihahoos oli Rein nad raevunult minema ajanud, kuigi teadis, et isa oli joonud.
Reinu kiri kirjeldas piinavat süütunnet, mis oli olnud tema kahekümneaastase pühendumuse kütuseks. Ta tunnistas, et pidas Hannah’ halvatusi algselt jumalikuks karistuseks omaenese raevu ja suutmatuse eest sel ööl isalt autovõtmed ära võtta. Ta oli hoidnud tõde varjus mitte ainult selleks, et säästa Hannah’t teadmisest, et vanemad soovisid temast loobuda, vaid ka selleks, et kaitsta end hirmu eest, et tüdruk näeb temas meest, kes on vastutav tema seisundi eest. Liiklusõnnetused on jätkuvalt seljaajuvigastuste peamine põhjus, moodustades ligi 38% uutest juhtumitest – statistika, mis rõhutab välditavat tragöödiat, mida Rein oli püüdnud terve elu heastada.
Pihtimus paljastas ka viimase strateegilise armastusavalduse: Rein oli kogunud elukindlustusraha ja rabanud liinimonteerijana kurnavaid ületunde, et luua Hannah’le salajane usaldusfond. Ta oli müünud maha suguvõsa maja, et tagada tüdrukule vahendid tipptasemel taastusraviks ja kaasaegseteks meditsiiniseadmeteks, millest neil varem puudus tundus olevat. See ilmsiks tulnud tõde sundis Hannah’t lepitama kahte vastandlikku versiooni oma onust: meest, kelle äkilisus aitas kaasa tema vigastusele, ja meest, kes veetis pärast seda iga päeva oma elus, püüdes ennastsalgava teenimise kaudu „tasuda võlga, mida polnud võimalik tasuda“.
Saanuna jõudu Reinu viimasest kingitusest, pani Hannah end kirja intensiivsesse füsioteraapiaprogrammi, olles otsustanud mitte raisata võimalusi, mille nimel onu oli oma elu ohverdanud. Tee oli ränk ja nõudis kahe aastakümne vältel uinunud lihaste treenimist, kuid lõpuks saavutas ta tähise, mis tundus võimatu – ta suutis mõned sekundid omal jalul seista. Ehkki Hannah möönab, et andestamine on protsess, mida ta läbib sammhaaval, tõdeb ta, et Rein ei põgenenud kunagi oma vigade eest. Ta valis elu koos selle ühe öö tagajärgedega ja kuigi ta ei saanud õnnetust olematuks teha, kandis ta Hannah’ edukalt uue, iseseisva elu läveni.