Viis aastat olin ma nende poiste jaoks kõik – ainus täiskasvanu, kes tuli autoga hommikustele etendustele, ainus, kes neile enne magamaminekut luges, kes parandas jalgrattaid ja õpetas paelu siduma. Ma askeldasin nendega, kuni linn magas, ja tundsin, et meil on lõpuks ometi kodu. Ma arvasin, et see on igavesti.

Kõik algas sel väriseval minutil, kui parkisin auto maja ette ja kolm väikest võitjat – Eerik, Lauri ja Noa – kukkusid naerdes ja tõugeldes välja. Tänav oli kummaliselt vaikne; isegi koerad olid vait, justkui oleks taevas otsustanud hetkeks vaikida. Ma astusin veranda poole – ja jäin tardunult seisma. Teisel pool teed, äärekivi juures, seisis tema.

Ma polnud teda näinud sellest ööst haiglakoridoris – sellest ööst, mil Laura sünnituselt ei naasnud. Ma hoidsin neid, kolme sooja ja abitut, ja tema tormas sisse alkoholilõhna ja silmadega, mis olid täis lubadusi, mida kunagi ei peetud. Siis ma vandusin: mitte keegi ei hävita seda, mis temast järele jäi.

Nüüd seisis ta seal ja justkui jälgis tänavat. Tema auto oli puhas: hõbedane, täiusliku poleerimisega. Särk oli triigitud, jalanõud – uued. Temas oli midagi võõrast – see inimene reklaamfotodelt, mitte see, kes loopis pudeleid vastu seina ja unustas oma laste nimed. Tema pilk kohtus minu omaga: see sama külm, raske pilk, mida ma mäletasin noorusest – mitte armastava isa pilk, vaid pilk inimeselt, kellel on kavatsus võtta tagasi see, mida ta peab enda omaks.

Poisid mängisid verandal ega pööranud talle tähelepanu. Nende maailm oli veel autodest, õhtusöögiks mõeldud vorstidest ja muinasjuttudest teki all. Ma naeratasin ja teesklesin, et ei märganud midagi, kuid sees keerles kõik ringi. Sel ööl ma peaaegu ei maganud. Iga ukse kriuks tundus olevat tema saapa samm.

Päevad läksid, ja ta jäi horisondile. Vahel seisis auto prügikonteineri juures, vahel nurgal. Ta ei karjunud, ei palunud, ei veennud – ta oli lihtsalt kuskil lähedal, ja sellest piisas, et mu kurku pitsitama hakata. Ma helistasin advokaadile. Adopteerimispaberid, tunnistused, arstitõendid – kõik oli minu kilp. Kuid dokumentides elavat minevikku ei saa põletada; bioloogilised õigused on õhuke paber, mitte soomus.

Kolmandal päeval läksin ise tema juurde. Süda tagus rinnus valjult, kuid ma rääkisin rahulikult. Ma ütlesin, et need on minu lapsed. Ta vastas, et on kaine juba kaks aastat. Et ta on töötanud, et ta on muutunud. Et lastel on õigus oma isa tunda.

„Ära riku neil lapsepõlve ära,“ ütlesin ma. Sõnad lõikasid õhku meie vahel õhukeselt. Ta ainult kehitas õlgu ja ütles, justkui ettevalmistatud mantrat: „Ma ei lähe enam ära.“

Need lihtsad sõnad – ja kogu minu maailm hakkas uuesti tormi ootama. Ta ei peitnud end, ta ei palunud. Ta seisis kui pretendet kohale, mis tema arvates kuulus talle sünniõiguse alusel. Ja ma tundsin teravalt: laste jaoks on stabiilsus ja kindlus tähtsamad kui õiglane tõde veresidemest.

Algasid nädalad närvilist ootust. Ma kontrollisin lukke, muutsin signalisatsiooni parooli, lugesin kokku sääste advokaadi arve jaoks. Ma kirjutasin üles tunnistajaid: naabrid, lasteaiaõpetaja, sõbrad, kes nägid, kuidas ma nende laste eest iga päev hoolitsesin. Ma kogusin kokku kõik, mis suutsin, justkui ehitaksin barrikaadi.

Ühel õhtul, õues mängides, märkasime teda jälle. Ta läks aeglaselt üle tänava ja peatus tee ääres. Pall lendas murule ja Noa tardus. Lauri, kõige uudishimulikum, küsis: „Aga kes te olete?“ – laps küsis täiskasvanult, keda ta oleks pidanud intuitiivselt tundma. Tema hääl oli delikaatne ja naiivne – ja see heli lõi mulle läbi.

Ta naeratas täpselt nagu varem ja ütles: „Ma… olen teie isa.“

Minu nägu, tundus, tõmbus kokku surmagrimassis. Ma astusin ette ja käskisin neil majja minna. Ma ei tahtnud, et võõrad sõnad lõikaksid nende laste päid.

Pärast seda vestlust ma ei suutnud vaikida. Ma tulin kohtusse, sõnad voolasid minust nagu tunnistus: sellest ööst koridoris, vandest, sellest, kuidas ma lugesin neile esimesi raamatuid, kriimudest, mida ma ravisin, igast esimesest korrast, mis sai nende jaoks esimeseks koos minuga. Ma rääkisin armastusest, unetutest öödest, mähkmetest ja tundidest, sellest, kes ulatab käe, kui kukud.

Ta esines teisena. Kaine, korrekt, habras enesekindel. Ta rääkis taastusprogrammidest, ametikohast, rendilepingutest. Ta rääkis soovist olla osa nende elust. Tema hääl värises, ja selles oli tõde – see, mida ma varem polnud pudelite varjus näinud. Kuid tõde sõnades ei kustutanud arme.

Kohtunik kaalus. Tema fraas, kui ta otsuse välja kuulutas, jäi meelde nagu kellalöök: „Laste huvid on ülimuslikud.“ Ta tunnistas, et kostja oli teinud samme taastumiseks, kuid rõhutas: stabiilsus peab olema püsiv. Minu aastatepikkune hoolitsus oli mõjukas: lapsed jäävad minu hoole alla. Kohtumised on võimalikud – kontrolli all, järgneva aasta pärast ümbervaatamisega.

Ma hingasin välja, kuid kergendus oli segatud kibedusega. See polnud absoluutne võit; see oli kokkulepe reageerida sellele, mis oli juba juhtunud. Ta sai võimaluse – ja mina sain kohustuse valvsaks jääda. Minu advokaat surus mu õlgu: „See on kompromiss. Hoiame silmad lahti.“

Pärast kohut algasid kohtumised kohmakalt ja arglikult. Marek tuli, hoidis distantsi, püüdis poistega neutraalsel territooriumil vestlust arendada. Vahel nad naersid. Vahel värises üks tema silmapupillidest kummaliselt, ja ma nägin selles seda ohtu, mida olin aastaid püüdnud välistada.

Ma ei suutnud koheselt andestada. Andestus pole kilp ega leping; see on otsus tulevikus, mitte õigustus olevikus. Kuid kuskil kohtute ja õhtusöökide, koolikontsertide ja öiste hirmude vahel hakkasin ma märkama: ta ei olnud igavene vaenlane, nagu ta oli varem. Vahel tuli ta ja tõi õunu. Vahel sirutasid tema käed mänguasjade poole ja ta puhkes vaevu naerma koos nendega. Väikesed sammud. Peened katsed.

Ma rääkisin lastele täpselt nii palju, kui neil vaja oli. Ma jätsin neile lapsepõlve – vankumatu, kaitstud minu kohalolekuga. Ja ma valmistusin ikka veel võitluseks – mitte kättemaksu nimel, vaid nende maailma nimel. Kui ta peaks kunagi murduma – sulgen ma tema ees ukse igaveseks. See polnud ultimaatum; see oli lubadus neid kaitsta.

Öösel, vaadates kolme oma voodisse keritud poissi, mõtlesin Laurale. Tema häälele, tema naerule. Ma mõtlesin, kui kummaliselt elu meid positsioonidele paneb, mida me pole taotlenud – olla nii isa, kohtunik kui ka toetus. Mõnikord pole selget lõppu. On vaid pikad päevad ja väikesed võidud.

Ma valisin jääda. Ma valisin võidelda. Sest seni, kuni need poisid vaatavad mind ja kutsuvad „isa“, tean ma, mille eest tasub olla tugev. Ja sellest mulle piisab.