Kasvasin üles lastekodus koos oma väikese õe Mariaga. Alates hetkest, mil me sinna saabusime, hoidsime me ühte – jagasime iga toidukorda, iga naeru ja iga pisarat. Kaheksa-aastaselt andsin talle lubaduse, et leian ta ükskõik mis hinna eest, kuid elul olid teised plaanid. Üks abielupaar tuli mind lapsendama, kuid nemad ei tahtnud teda. Ma anusin, et me saaksime kokku jääda, kuid juhataja nõudis, et ma lahkuksin. Ma läksin koos võõrastega, süda raske, samal ajal kui Maria mu nime järele karjus. See hääl jälitas mind aastakümneid.
Minu kasupere viis mind elama teise Eesti otsa. Nad pakkusid mulle süüa, riideid ja “normaalset” elu, kuid lastekodust või Mariast rääkimine oli tabu. Aastate jooksul õppisin ma hoolega, lõpetasin koolid ja lõin karjääri, kuid otsingud ei lõppenud kunagi. Iga kord, kui nägin poes õdesid koos naermas või mängimas, tundsin torkeid südames ja kujutasin ette Maria elu ilma minuta. Katsed teda toimikute ja ametiasutuste kaudu leida lõppesid alati tupikus. Tema olemasolust sai viirastus, mida ma ei suutnudki kunagi lõpuni leinata.
Siis aga, ühe tööreisi ajal, astusin sisse ühte toidupoodi. Küpsisemantli juures märkasin väikest tüdrukut, kellel oli ümber randme peenike punase-sinisekirju punutud käepael – täpselt samasugune, mille olin aastakümneid tagasi Mariale teinud. Mu süda peaaegu seiskus. See käepael, mis oli kunagi meie omavahelise lubaduse sümbol, oli elanud üle aja ja vahemaa. Astusin ettevaatlikult tüdruku juurde ja rääkisin tema emaga, kes lõpuks mõistis, kes ma olen. Ta silmades peegelduv äratundmine andis edasi sedasama uskumatust, mida tundsin minagi – üks kild minevikust oli lõpuks ometi oma kohale asetunud.
Läksime väikesesse kohvikusse ja ma kohtasin viimaks Mariat pärast kolmekümmet kahte aastat. Ta mäletas mind, minu lubadust ja neid käepaelu. Tema tütar Liisu kandis seda paela nagu aaret – käegakatsutavat sidet lapsepõlvega, mis meilt mõlemalt oli varastatud. Pisarad, naer ja lood voolasid, kui jagasime mälestusi oma minevikust – peidukohtadest lastekodus, väikestest rituaalidest ja tillukestest vastupanuepisoodidest. Hoolimata aastakümnete pikkusest lahusolekust oli meie side katkematu, põimitud kokku armastuse, mälestuste ja selle väikese käepaela abil.
Nüüd ehitame oma suhet uuesti üles, õmmeldes ettevaatlikult kokku elusid, mis olid kasvanud üksteisest sõltumatult. Telefonikõned, sõnumid ja külastused aitavad meil teineteist uuesti avastada ja täita aeglaselt tühimikke, mille kaotatud aastad olid jätnud. See päev kohvikus, kus ma Mariat nägin ja kus Liisu jalgu kõigutas, valvates oma käepaela, ei tähistanud ainult taaskohtumist, vaid kaua aega tagasi antud lubaduse täitmist. Kolmkümmend kaks aastat otsinguid ei lõppenud meeleheites, vaid taasleitud perekonna vaikses imes.