Kui Sander 15 minutit hiljem täiesti vaikusse mattunud koju jõudis, teadis ta kohe, et midagi on valesti. Tavaliselt oli sissesõidutee täis laiali loobitud seljakotte ja kriidijoonistusi, kuid nüüd oli aed tühi ja terrassivalgus kustus. Toas leidis ta pliidilt külma potitäie makarone juustuga ning segaduses hoidja, kes valvas tema kaksikutest tütreid. Tüdrukute öeldu oli mehele kui hoop südamesse: nende ema Julia oli neile “igaveseks” hüvasti jätmiseks kalli teinud ja kohvritega lahkunud. Ta jättis maha vaid kergelt salapärase sedeli, milles käskis Sanderil vastuste saamiseks oma ema poole pöörduda.
Paanika ja umbusu segunedes viis Sander tüdrukud oma ema Kaarini juurde. Aastaid oli Kaarin olnud nende elus domineeriv kuju, kes kritiseeris pidevalt Julia kasvatustöö meetodeid ja sekkus tema psühholoogilisse nõustamisse. Kui Sander emaga silmitsi seisis, teeskles too muret, maalides Juliast pildi kui “habrast” ja “ebastabiilsest” inimesest. Sander leidis aga ema kirjutuslaua sahtlist peidetud mapi “kiirmenetlusega hooldusõiguse taotlustega”. Enda õuduseks avastas ta, et ema oli võltsinud tema allkirja dokumentidel, mille eesmärk oli võtta Julialt vanemlikud õigused, kui naine peaks kunagi murduma – murdumine, mille Kaarin oli ise kavalalt esile kutsunud.
Järgnevatel päevadel leidis Sander Julia salajase päeviku, mis dokumenteeris aastaid kestnud emotsionaalset väärkohtlemist ja isolatsiooni tema ema poolt. Sissekanded paljastasid, kuidas Kaarin oli usurpeerinud Julia teraapiaseansid ja manipuleerinud naisega seni, kuni too uskus, et on läbikukkuja. Mõistes, et tema enda vaikimine oli lasknud sellel mürgisusel lokata, alustas Sander viivitamatult õiguslikke samme. Ta katkestas igasuguse suhtluse oma emaga, keelas tal lastega kohtumise ja teatas võltsitud dokumentidest advokaadile, seades lõpuks oma naise turvalisuse kõrgemale ema kontrollivajadusest.
Kui Sander lõpuks Julia telefonitsi kätte sai, oli vestlus täis sügavat kahetsust. Ta palus vabandust, et ei märganud oma ema julmuse ulatust ja pidas Julia “ellujäämisrežiimi” ekslikult pelgalt väsimuseks. Kuigi Julial oli kergendus kuulda, et mees oli lõpuks Kaarinile vastu astunud, selgitas ta, et ei saa veel koju tulla. Ta vajas traumast eemal olemiseks aega, et leida üles see versioon iseendast, kes eksisteeris enne manipulatsioone – mitte kui inimese “vari”, vaid kui terve ema ja naine.
Kolm päeva hiljem saabus väike pakk, milles olid kingitused kaksikutele ja foto naeratavast Juliast rannas. Kuigi naine jäi oma tervenemistee jätkamiseks veel eemale, väljendas tema kiri lootust tulevaseks taasühinemiseks. Sander aktsepteeris seda uut reaalsust värske pühendumusega. Ta tõotas olla see kindel vundament, mida tütred vajasid, ja jättis terrassivalguse põlema kui sümbolilise lubaduse: ta on kohal, et tervitada Juliat kodus just siis, kui naine on naasmiseks valmis.