Kaksteist päeva pärast oma abikaasa Andrese surma tabasin meie naabri Monika ronimas üle meie ühise aia – käes kotid puuviljadega, mille eest Andres oli aastaid armastuse ja hoolega hoolitsenud.
Kui ma temalt aru pärisin, arvasin, et ees ootab lihtsalt tühine tüli kinnistu piiride pärast. Kuid tema vaenulikkus muutus kiiresti isiklikuks.
Vihahoos vihjas Monika ühele väga konkreetsele punasele fooritulele kakskümmend seitse aastat tagasi – täpselt sellele ööle, mil Andres ja mina esimest korda kohtusime, kui ta mind ülekäigurajal kogemata autoga alla ajas.
Olin alati uskunud, et see saatuslik õnnetus oli meie kahe vaheline kummaline ja isiklik saatuse vingerpuss. See, et Monika teadis just seda üksikasja, tekitas minus sügava rahutuse.
Otsustanud välja selgitada, kust ta seda nii intiimset detaili teadis, hakkasin uurima Andrese minevikku. Lõpuks läksin Monikale otse tema enda hoovis vastu, kus ta oli meie varastatud saagi kokku kogunud.
Viimaks tuli tõde päevavalgele.
Just sel ööl, kui Andres mind kogemata autoga tabas, oli ta tegelikult teel kohtuma Monikaga, kellega tal tol ajal suhe oli. See, et ta otsustas haiglasse jääda ja minu kõrvale jääda, muutis meie kõigi elukäiku. Varsti pärast seda läks Andres Monikast lahku ning meie ühine elu sai alguse.
Kuid paljastus ulatus palju kaugemale kui lihtsalt unustatud armulugu minevikust.
Sel hetkel astus Monika verandale noor torumees, keda olin tema juures juba korduvalt näinud.
Kui noormees rääkima hakkas, langes viimane pusletükk oma kohale.
Ta oli Lukas – Andrese bioloogiline poeg tema suhtest Monikaga, enne kui Andres ja mina üldse oma ühist elu alustasime.
Monika oli aastakümneid endas vaikset kibestumist kandnud. Ta oli pidanud pealt vaatama, kuidas Andres kasvatas otse tema kõrval koos minuga meie lapsi, samal ajal kui ta hoidis Lukase isikut saladuses.
Kui Andres ootamatult suri, enne kui Lukas jõudis end talle tutvustada, viisid Monika tohutu lein ja kibestumus ta meeleheitele. Ta korjas meie õunapuud peaaegu täiesti paljaks – ajendatuna meeleheitlikust soovist panna minu perekond tundma sama kaotust, mida tema oli endaga kaasas kandnud kakskümmend seitse aastat.
Kuigi tema teod olid valusad ja hävitavad, muutus mu viha mõistmiseks, kui nägin seal seismas Lukast – noormeest, kes oli oma surnud isaga hämmastavalt sarnane.
Nädal hiljem korjasime mu poeg Martin ja mina meie aia kõige kõrgematelt okstelt viimased õunad. Seejärel küpsetasime Andrese lemmikretsepti järgi õunakoogi.
Viisin koogi naabrite juurde ning ulatasin selle Monikale ja Lukasele rahupakkumisena.
Otsustasin, et ma ei austa oma abikaasa mälestust vana kibeduse külge klammerdudes, vaid hoopis sellega, et võtan tema vanima poja oma perekonda.