Kuusteist aastat tagasi ostis Juuli poeg Marko oma perele tagasihoidliku maja, kandes hinges unistust luua pärand oma kaheaastasele tütrele Emmale. Traagiliselt viis ehitusõnnetus Marko elutee poolelt sõnalt, veel enne kui unistused teoks said. Marko naine Mari-Liis aga hülgas oma väikelapse kohe matusepäeval, et suunduda luksusliku elu otsingutele. Jäänud üksi majavõtmete ja tütretütrega, veetis Juuli järgmised poolteist aastakümmet rasketes vahetustes kohalikus söögikohas ja maju koristades, et maksta kodulaenu ja toita Emmat. Kõigile raskustele vaatamata kasvatas Juuli Emma üles just selles samas majas, luues sideme, mis põhines ohverdustel, mitte varandusel.
Kui Emma gümnaasiumi lõpupidu lähenes, muutusid pere rahalised mured käegakatsutavaks – tüdruk tunnistas tasakesi, et nad ei saa endale kleiti lubada. Soovides kinkida tütretütrele tõelise printsessihetke, veetis Juuli öötunnid vana õmblusmasina taga, meisterdades hoolikalt kleiti õrnast sinisest satiinist, mille ta oli leidnud ühest vanakraamipoest. Just siis, kui kleit sai valmis ja Emma imetles peeglist oma peegeldust, kostis uksele vali koputus. Lävel seisis glamuurne, 43-aastane Mari-Liis. Ta oli naasnud pärast kuueteistkümneaastast vaikust, lehvitades hõbedast disainerkleiti ning pilgates Juuli kätetööd, nimetades seda “prügiks”, mis teeks Emma vaid naerualuseks.
Mari-Liisi ootamatu ilmumise tegelik põhjus tuli kiiresti ilmsiks, kui tema käekotist kukkus välja ametlik ümbrik. Seal olid dokumendid, mille eesmärk oli meelitada nüüdseks 18-aastast Emmat loobuma õigustest Marko majale. Mari-Liis, kes vajas hädasti sularaha oma hääbuva elustiili rahastamiseks, püüdis tütart manipuleerida, et too müüks ainsa kodu, mida ta kunagi tundnud oli. Ta lubas Emmale glamuurset elu mujal ja tembeldas Juuli aastatepikkuse vaeva koormaks, mis oli tüdrukut väikelinnas “vangis” hoidnud.
Emma, kelles peitus sama ausus mis tema isaski, nägi näitlemisest kohe läbi. Ta lükkas tagasi nii kalli kleidi kui ka naise, kes seda pakkus, märkides tabavalt, et üks riietusese ei tee Mari-Liisist ema. Võimsa lojaalsusavaldusega rebis Emma juriidilised paberid tükkideks ja käskis Mari-Liisil lahkuda, teatades, et Juuli on ainus pere, keda ta vajab. Mari-Liisi lihvitud fassaad murenes raevuks, kui ta solvanguid pildudes ja tütre tulevikku sajatades majast taandus.
Järgmisel õhtul kandis Emma uhkusega Juuli õmmeldud sinist satiinkleiti. Selgus, et koolikaaslased ei naernudki tema üle, vaid imetlesid tema unikaalset käsitööstiili. Ta naasis koju laialiläinud ripsmetuši ja särava naeratusega, öeldes vanaemale, et tundis end saali kauneima tüdrukuna. Kuigi silmapiiril terendab arhitektuuriõpingute stipendium ja helge tulevik, jäävad Emma juured kindlalt sellesse koju, mille tema vanaema päästis. Juuli istus sel õhtul terrassil, südames lõpuks rahu, teades, et on kasvatanud lapse, kes väärtustab tõde ja armastust rohkem kui raha tühje lubadusi.