Minu minia Eliise vahetas voodipesu absoluutselt iga jumala päev. Ta väitis alati, et tal on mustuse vastu allergia – kuni päevani, mil tõstsin teki üles ja nägin selle all neid pruunid jälgi… Kui mu poeg abiellus, tundus Eliise täiuslik naine: viisakas, kannatlik ja alati naeratav. Kõik rääkisid, kui ideaalne naine ta on, kuid varsti pärast pulmi hakkas mulle silma midagi kummalist.
Eliise, kes elas meie külalistemajas, võttis igal hommikul ilma eranditeta voodipesu maha ja pani selle pesema. Mõnikord tegi ta seda isegi õhtuti. Kui küsisin, miks ta nii tihti koristab, naeratas ta ja ütles, et suudab uinuda vaid lumivalgete linade vahel. Kuid tema silmades peitus hirm ja ärevus, mida ta ei suutnud varjata. Tundsin, et see pole pelgalt puhtusearmastus.
Ühel laupäeval, kui tulin turult koju, astusin nende magamistuppa, arvates, et kedagi pole kodus. Toas hõljus raske metallne lõhn. Kahtlustavalt tõstsin teki üles ja vaatasin lina alla. Ma kangestusin. Madratsil olid segamini vanad ja uued kuivanud tumepruunid plekid. See polnud tavaline mustus – need olid ilmselged verejäljed. Mu süda hakkas kiiremini põksuma; mida Eliise varjata püüdis?
Sel õhtul, kui ma Eliisega rääkisin, muutus ta näost lubivalgeks. Kui ta värisevate kätega oma pidžaama varruka üles rullis, kogesin oma elu suurimat šokki. Tema käsivartel olid kümned vanad ja uued lõikejäljed. Selle õnneliku naeratuse taga, mida kõik päeval imetlesid, peitus piinatud hing, kes tegi öösiti iseendale haiget. „Palun ärge rääkige kellelegi,“ sosistas ta. Ta kartis surmani näida nõrgana ja jääda seetõttu armastusest ilma.
Sel hetkel mõistsin, et Eliise lõputu koristamine ei olnud seotud hügieeniga. Igal hommikul veriseid linu pestes üritas ta uhtuda minema oma sügavat sisemist valu ja öiseid kriise. Püüdlus näida täiuslikuna oli tegelikult müür, millega ta summutas oma appikarjeid. Sellest päevast peale tean, et isegi kõige puhtamatel kodudel võivad olla tumedad haavad, mida nad peavad varjama.