Minu mees Eero ei sundinud mind kunagi; ta hoidis mu kätt, kui ma asendusemaduse lepingutele alla kirjutasin, ja ütles, et teeme seda meie poja Sandri nimel. Ma uskusin, et see on meie ühise tuleviku jaoks – kuid tõde oli see, et me maksime kinni tema ema võlad. Kui ma lõpuks kõigest aru sain, olin ilmale toonud kaks last, kes polnud minu omad, ning kaotanud peaaegu kõik, sealhulgas mehe, keda arvasin armastavat.
Kui Eero esimest korda asendusemadusest rääkis, serveeris ta seda kui ajutist ohvrit suurema eesmärgi nimel. Ta tuletas mulle meelde, kui kergelt kulges mu rasedus Sandriga, ning maalis pildi rahalisest vabadusest ja stabiilsusest. Alguses tundus see mõistlik. Esimene rasedus läkski kergelt – bioloogilised vanemad olid sõbralikud ja lugupidavad, Eero aitas kodus rohkem, kui ma ootasin, ja ma lubasin endal uskuda, et oleme tõeline meeskond. Kuid pinna all andsin ma tasapisi ära tükikesi iseendast, mõistmata, et minu keha ja vaeva kasutati teiste kasumi teenimiseks.
Teine rasedus oli palju raskem. Keha valutas, selg tuksus ja emotsionaalne pinge muutus pidevaks. Eero hakkas magama külalistetoas, tuues ettekäändeks vajaduse välja puhata, ning tõmbus minust üha enam eemale. Ma rühmasin läbi arstivisiitide ja hoolitsesin Sandri eest, kandes endas võõrast last ja tundes end üha nähtamatuna. Kui laps sündis ja raha laekus, teatas Eero, et pere võlad on nüüd makstud – kuid ta ei olnud minu jaoks olemas nii, nagu ta oli lubanud. Vaid mõne nädala pärast jättis ta mu maha, väites, et ei tunne minu vastu enam tõmmet, jättes mu üksi oma tühjuse, kurnatuse ja hüljatustundega.
Pärast Eero lahkumist keskendusin oma elu uuesti ülesehitamisele. Sain tööd naistekliinikus, leidsin lohutust teraapiast ja päeviku pidamisest ning hakkasin aeglaselt oma keha ja eneseväärikust tagasi võitma. Viive, teise lapse ema, astus mu elus sammu, mida raha eest ei saa – ta näitas üles siirast tänulikkust, toetas mind ja tuletas mulle meelde mu väärtust inimesena. Tänu tema lahkusele mõistsin ma oma tugevust ja vastupidavust ning nägin, et vaatamata reetmisele ja ohvritele on mul võimalik ellu jääda ja isegi õitseda.
Sellest hetkest võtsin ma omaks oma identiteedi Merlesena – mitte Eero naisena ega nupuna kellegi peredraamas, vaid tervikliku ja kõikumatu naisena. Hakkasin oma kogemust internetis jagama ja lõin kogukonna naistele, keda on “perekonna nimel” emotsionaalselt või rahaliselt ära kasutatud, aidates neil oma lugu ja keha tagasi võita. Me rajasime Sandriga koos uue ja helge elu ning sellel teel mõistsin ma, et pärast traumat on võimalik uuesti püsti tõusta. Ma andsin endast kõik teiste heaks, talusin reetmist ja leidsin siiski tee uue alguseni – tugevama ja enesekindlamana kui kunagi varem.