Olevia maailm varises kokku, kui tema „kaljukindel“ abikaasa Kaspar ja parim sõbranna Eliise reitsid teda pärast laastavat raseduse katkemist. Samal ajal kui Olevia leinas alles oma 19. nädalal kaotatud last, teatas Eliise, et on rase, ja nõudis, et Olevia osaleks tema maitsetul soopaljastuspeol. See üritus oli psühholoogiline miiniväli; Kaspar oli jahe ja eemalolev, samas kui Eliise pidas mõistatuslikke kõnesid „ootamatutest õnnistustest“. Fassaad purunes, kui Olevia tabas nad romantilises kallistuses ja avastas, et tema abikaasa ongi oma parima sõbranna lapse isa.
Reetmine tõi kaasa kiire lahutuse ja uue paari sotsiaalse põlu alla sattumise. Kaspar ja Eliise kolisid kokku, ehitades elu üles Olevia abielu varemetele. Kuid nende suhte vundament oli rajatud patoloogilisele valele. Vaid aasta hiljem, ühise puhkusereisi ajal, tuli tõde päevavalgele, kui mees nimega Risto astus Kasparile ligi ja väitis, et on lapse tegelik isa. Mõlemad mehed mõistsid, et nendega on manipuleeritud – selgus, et Eliisel olid olnud kattuvad afäärid ja ta oli isadusega valetanud.
Tagajärjed olid piibellikult karmid. Kaspar, kes pidi tõdema, et ohverdas oma abielu tühise vale nimel, jäi kodutuks ja murtuks. DNA-test kinnitas tema suurimaid hirme: laps, keda ta pidas oma „võidukarikaks“, ei olnud bioloogiliselt tema oma. Ka Risto ei olnud isa. Eliise mitmekordsete pettuste paljastamine hävitas tema hoolikalt loonud imago ja viis tema toetusvõrgustiku täieliku kokkuvarisemiseni. „Ootamatu õnnistus“ muutus kõigi asjaosaliste jaoks juriidiliseks ja emotsionaalseks õudusunenäoks.
Viimase argpüksliku sammuna jättis Eliise oma tütre oma ema hoolde ja põgenes linnast, jätmata uut aadressi. Selgus, et laps kuulus tõenäoliselt veel „kolmandale mehele“ – saladus, mille Eliise endaga kaasa võttis. See hülgamine näitas Eliise ja Kaspari armastuse tegelikku pinnapealsust. Kaspar jäi üksi teadmisega, et ta oli „hävitanud elu“ naise pärast, kes vaatles suhteid kui vahetatavat kaupa.
Tänaseks on Olevia leidnud hingerahu ja elab „mürgivaba“ elu. Ta paranes lõpuks oma lapse ja abielu kaotusest ning mõistis, et karma ei olnud reetureid üksnes karistanud, vaid oli tema enda vabastanud. Ta on koos kellegi uuega, kes austab tema minevikku, ega otsi enam lepitust neilt, kes valisid truuduse asemel pettuse. Olevia on õppinud, et mõned inimesed ehitavad elu armastusele, teised aga ainult omakasule – ning parim kättemaks on lihtsalt sammuda edasi tuleviku suunas, kuhu reeturid enam ei ulatu.