Ma arvasin alati, et lapse sünd muudab meie abielu ainult tugevamaks. Meie koos Jaaguga olime justkui unistuste paar – naersime, planeerisime, vaidlesime vaid tühiste asjade pärast. Aga siis sündis Tiina.

Ja kõik muutus.
Kolm nädalat pärast sünnitust ei olnud ma peaaegu üldse maganud. Väike tüdrukuke nuttis öösiti, ja ma püüdsin kõigega ise hakkama saada – toitsin, kiigutasin, pesin, kokkasin. Jaak aga kordas üha sama:

— Lase mul puhata, Maarja. Mu puhkus on nii lühike.

„Mu puhkus.” Need sõnad kumisesid mu peas, kui hoidsin süles nutvat last. Ma olin väsinud – nii väsinud, et käed värisesid, aga rohkem kui väsimus valutas hinges üksildus.
Kui ma abi palusin, pööritas ta silmi, pani teleri käima või läks garaaži. Ta ütles, et „raske on harjuda uue rolliga”, aga ometi tundus, et kõige raskem oli minul.

Ja siis tuli laupäev – päev, mil ema otsustas korraldada väikese peo, et tähistada Tiina esimest elukuud. Maja oli täis sugulasi, naeru, pirukalõhna ja lilli. Kõik ohkasid vaimustusest, vaadates beebit. Jaak säras, tegi nalja, hoidis pokaali ja nägi laitmatu välja.

— Mul oli seda puhkust vaja, — ütles ta valjusti sõpradele. — Ma ei kujutanud ette, kui väsitav on korraga töötada ja lapse eest hoolitseda.

Ma seisin kõrval, hoides Tiinat süles. Mu sõrmed värisesid. Tahtsin öelda, et ta pole veetnud lapsega isegi tundigi üksi. Aga ma lihtsalt naeratasin. See naeratus oli viisakas, pingul – nagu kummi, mis võib iga hetk puruneda.

Mõne hetke pärast hakkas kõik keerlema. Hääled sulasid kokku, valgus muutus liiga erksaks. Tundsin, kuidas mu keha lihtsalt enam ei jaksa. Viimane, mida kuulsin, oli kellegi karje:

— Maarja!

Ja siis — pimedus.

Kui ma silmad avasin, olid mu ümber paljud näod. Ema, sõbranna, tädi — kõik sebisid, keegi ulatas mulle tüki kooki:
— Võta, kallis, suhkur aitab.

Ma noogutasin nõrgalt, keha värises. Ja siis nägin Jaaku. Ta seisis eemal, kulm kortsus, nagu ei teaks, mida öelda. Ja kummalisel kombel sain aru — ta ei muretsenud. Ta oli vihane.

Tagasitee koju oli piinavalt vaikne. Ma tahtsin seletada, aga rinnus oli klomp.

Niipea kui me tuppa astusime, ta plahvatas:
— Sa saad aru, kuidas see välja nägi? Nüüd arvavad kõik, et ma ei toeta sind!

Ma vaatasin teda uskumatult.
— Jaak, ma lihtsalt… kukkusin kokku. Ma ei suutnud enam seista.
— Muidugi. — Ta muigas. — Ja seda kõigi ees.

Ma pöörasin end ja läksin magamistuppa. Pisarad voolasid iseenesest. See polnud enam lihtsalt kurnatus — see oli valu, kui inimene, keda armastad, ei näe su valu.

Järgmisel hommikul ta kõndis mööda nagu võõras. Ei vaadanud isegi Tiinat. Ja esimest korda nende nädalate jooksul mõtlesin: võib-olla on aeg minna.

Ma juba pakkisin kotti, kui uksekell helises. Uksel seisis mu ämm, tema kõrval äi ja tundmatu naine sooja naeratusega.

— Meil on vaja rääkida, — ütles ämm ja astus sisse.

Naine osutus professionaalseks lapsehoidjaks.
— Me palkasime ta kaheks nädalaks, — selgitas ämm rahulikult. — Et sind aidata ja… — ta heitis pilgu pojale, — Jaaku õpetada lapse eest hoolitsema.

Ma seisin, suutmata sõna öelda. Äi ulatas mulle läikiva brošüüri.
— Sa lähed spaasse, Maarja. Nädalaks. Puhka. Kogu jõudu tagasi.

Ma avasin voldiku — pildid merest, valgetest hommikumantlitest, valgusest. Ja esimest korda pärast pikka aega tahtsin lihtsalt… nutta tänutundest.

Vaadates Jaaku — ta seisis kahvatu, segaduses. Ja esimest korda ei vaielnud ta vastu.

See nädal oli minu taassünd. Ma magasin. Ma hingasin. Ma sõin sooja toitu, kuulasin vaikust ja tundsin end jälle elavana.

Kui ma koju tagasi tulin, ei tundnud ma oma korterit ära. Köögis lõhnas kaerahelbeküpsiste järele. Laual seisis lutipudel, kenasti ajaga märgistatud. Ja elutoas istus Jaak, hoides Tiinat süles.

Ta nägi väsinud, aga rahulik välja. Tema näol oli midagi uut — ehtsat.

— Ta magas kolm tundi järjest, — ütles ta uhkelt. — Tead, ma oskan nüüd mähkmeid vahetada. Isegi kinnisilmi.

Me naersime mõlemad. Esimest korda — päriselt.

Hiljem ta tunnistas:
— Ma müüsin oma kitarrid. Need kogutavad. Makstes tagasi vanematele lapsehoidja ja sinu puhkuse eest. Mul on… häbi, et mõistsin kõike nii hilja.

Ja ma uskusin — see polnud lihtsalt vabandus. See oli taipamine.

Sellest ajast peale oleme olnud teistsugused. Mõnikord, kui Tiina magab, silitab ta teda õrnalt ja sosistab:
— Aitäh, et meid valisid.

Ja ma mõistan: see minestus, mis tundus toona lõpp, oli tegelikult algus.