Ootasin turbulentsi õhus, mitte oma abielus. Ühel hetkel astusime koos mehe Eeriku, meie 18-kuuste kaksikute Anni ja Miku ning kogu pagasiga lennukisse, et sõita perepuhkusele Türki. Järgmisel hetkel seisin ma üksi keset vahekäiku, käes mähkmekotid ja kokkupandav käru, samal ajal kui kaksikud korraldasid tõelise hüsteeriahoo. Eerik aga kadus enesekindla muigega äriklassi kardi taha. Alguses ma naersin – arvasin, et see on nali. Ei olnud.
Lend oli puhas kaos. Anni valas mu õunamahlaga üle, Mikk näris oma kaisukaru nii raevukalt, nagu oleks loom talle võlgu, ja naaberistmel istuja anus stjuardessi, et saaks kohta vahetada. Eerik? Tema lebas mugavalt poolviltu, nautis sooje rätikuid ja gurmee-suupisteid ning saatis mulle sõnumeid sellest, kui hea on jalgadele ruumi jaguda, samal ajal kui mina pühkisin niiske salvrätikuga rinnale lennanud titeokset. “Karma on kindlasti täna äriklassis,” mõtlesin ma kibedalt.
Kui maandusime, marssis Eerik väravast välja sellise näoga, nagu poleks midagi juhtunud. Minu ämmapapa tegi aga kohe selgeks, kes on maja peremees. Rahulikult, kuid vankumatult võttis ta Eeriku pihtide vahele. Mees muutus näost tulipunaseks ja jäi vait, samal ajal kui mind ülistati kui “taevaste tšempioni”, kes selle lennu üksinda üle elas. Kaks päeva hiljem tegi ämmapapa isegi oma testamendis muudatusi, et kindlustada kaksikute – ja minu – tulevik, andes Eerikule mõista, mida tähendab pere esikohale seadmine.
Koduteel muutus Eerik järsku ülipüüdlikuks ja pakkus end ise turvatoole ja mähkmekotte tassima. Lennujaama check-in’is sai ta aga pardakaardi, kus ootas teda “üllatus”: ta saadeti üksi paariks päevaks hotelli “prioriteetide üle järele mõtlema”. Ma naersin lausa hüsteeriliselt, kui temast lastega mööda jalutasin. Karma oli lõpuks ometi koha sisse võtnud.
Kui me lõpuks lennukisse astusime, sörkis Eerik meie järel nagu peksasaanud koer. Ta polnud enam enesekindel ärimees, vaid abikaasa, kellele oli koht kätte näidatud. Kaose, huumori ja ämmapapa sekkumise abil muutus perepuhkus õppetunniks, mida Eerik niipea ei unusta – ja minule jäi lugu, mida räägitakse veel aastaid.