Kolm nädalat tagasi purunes minu maailm kildudeks. Minu kümneaastane tütar Lii hukkus ühel vihmasel laupäevahommikul autoõnnetuses, kui ta oli teel koos oma isa Taneliga. Lii oli nii väga oodanud oma nädalavahetuse kunstiringi; ta hoidis kõvasti käes oma joonistust päevalilledest ja Tanel oli lubanud talle pärast seda kuuma šokolaadi. Üks maastur kaotas juhitavuse, rammis nende autot ja minu tütar suri silmapilkselt. Tanel jäi ellu, kuid sai raskelt vigastada. Ta veetis kaks nädalat intensiivravi osakonnas, olles vaevalt teadvusel ja sosistades keset omaenda piinu tütre nime. Meie maja ei tundunud enam koduna; see oli vaikne ja ränk, tühi kest täis mälestusi elust, mis meilt nii järsult rööviti.
Lii tuba jäi puutumata, otsekui külmutatud hetk tema elust. Tema maalimistarbed olid laual laiali, päevalillepilt poolenisti värvitud ja käevõru, mida ta mulle meisterdas, lebas lõpetamata öökapil. Igal hommikul kõndisin tema uksest mööda, süda valust kokku tõmbumas, teeseldes, et suudan edasi toimida, kuigi mu keha ja vaim keeldusid seda uskumast. Isegi väikesed, käegakatsutavad mälestusesemed – tema kollane pusa, sätendavad tennised ja koolikott – oli politsei kaasa võtnud, jättes mind tundma, nagu oleks minult röövitud viimnegi osa tema ligiolust. Vaikne lein rõhus mind, iga hingetõmme tuletas meelde tühjust, mille tema puudumine oli jätnud.
Siis ühel hommikul juhatas meie koer Pauka meid millegi ootamatuni. Ta kraapis tagaust, oli elevil ja hoidis suus kollast riidetükki. See oli Lii pusa – see varupusa, mille olin talle ostnud ja mille me pärast õnnetust unustasime. Pauka jooksis läbi tagaaia ja viis mind naabri hooldamata krundile, kus umbrohu vahel peitus üks räämas kuur. Sealt seest leidsin ma pehmetest riietest pesa – Lii riietest – ning emakassi, kes oli tõmbunud kerra kolme tillukese kassipoja ümber. Mu süda jäi seisma, kui mõistsin: Lii oli salaja väljas käinud, et nende loomade eest hoolitseda, mähkides nad soojusesse ja armastusse ning jättes maha salajase märgi oma headusest.
Kassipoegade ja emakassi nägemine puudutas minus midagi habrast ja lootusrikast. Pauka oli lõpule viinud selle, mida Lii oli alustanud, näidates tütre vaikset kaastunnet keset suurt tragöödiat. Tõin kassid koju ning seadsin neile sisse õdusa nurga tekkide ja toiduga. Neid jälgides tundsin Lii kohalolu sosinat – meenutust, et armastus jääb püsima isegi leinas. Ka Tanel hakkas tasapisi sellesse hoolitsusse panustama; tema valu leebus, kui ta nägi seda õrnust, mille tütar oli endast maha jätnud, mõistes, et Lii süda on endiselt meiega kõige pehmemal moel.
Kassipoegade eest hoolitsemine andis mulle põhjuse igal hommikul üles tõusta, neid toita ja sülle võtta, just nii, nagu Lii oli oma nukke hoidnud. Neid elavaid mälestusi hoides austasin ma teda. Sel ööl hoidsin ma käes tema pooleli jäänud käevõru ja avasin tema visandivihiku, naeratades esimest korda nädalate jooksul. Maja tundus taas elusana – mitte täis kummitusi või leina, vaid täidetud Lii armastuse vaikse pärandiga. Kassipoegade pehmes soojuses, Pauka valvsa pilgu all ja läbi akna voolavas päikesevalguses uinusin ma lõpuks ilma õudusunenägudeta, lohutatuna mõttest, et Lii jättis maha rohkem kui vaid mälestused – ta rajas meile tee tervenemise, lootuse ja armastuseni.