Loki oli minu kõrval juba ammu enne, kui tema minu ellu astus. Ta jagas minuga üksindust, rõõmu, pisaraid — alati kohal, alati mõistmas ilma sõnadeta.

Kui ma armunud olin, võttis Loki ta rahulikult vastu. Kui me abiellusime, lebatas ta lihtsalt mu jalgade juures, nagu teades: nüüd on meid kolm.

Siis juhtus imeline asi — ma sain teada, et ootan last.

Sellest päevast alates muutus koer. Ta lõpetas mängimise, ei lahkunud enam minu kõrval. Iga õhtu heitis end minu kõrvale, pani pea mu kõhule ja kuulas. Nagu tunneks seal elavat elu.

Kui beebi jalaga liikus, tõstis Loki rõõmsalt kõrvu ja vingerdas vaikselt — justkui naeraks minuga koos.

Aga kui mu mees lähenes ja pani käe mu kõhule — astus ta kohe meie vahele, urises ja paljastas hambad. Kord isegi hammustas ta teda käest.

Ma kartsin.
Ta karjus, et viskab koera välja, nimetas teda „hulluks“.
Aga mina — ma kaitsesin. Arvasin, et ta lihtsalt on armukade, tunneb, nagu keegi tahaks mind temalt ära võtta.

Aga ma eksisin.
Ja Loki teadis seda.

Pärast sünnitust läks kõik hullemaks. Mees tõmbus eemale, ärritus iga beebi kisast. Mõnikord tabasin tema pilgust midagi tumedat, külma — ja ma ei saanud aru, mis see oli.

Siis… kõik avanes juhuslikult.

Ühel päeval, kui ta duši all oli, võtsin tema telefoni, et äratus panna. Ja kogemata nägin sõnumivahetust:

„Ma vihkan seda mürataset, — kirjutas ta emale. — Ta elab nüüd ainult selle kaudu. See laps on kõik rikkunud. Mõnikord mõtlen, kui lihtne kõik oleks, kui teda poleks.“

Ma tardusin. Süda peatus justkui.
Kõik klappis — tema külmus, ärritus, viha.
Ja äkitselt sain aru, et kogu selle aja oli Loki püüdnud mind hoiatada.

Ta tundis tema kurjust.
Ta teadis, et ta võib teha kahju.

Ta ei olnud lihtsalt armukade — ta kaitses.
Mind. Ja mu last.

Nüüd kasvab mu poeg ja Loki on alati tema kõrval.
Ta magab tema voodi juures, kuulab kannatlikult naeru, võtab ettevaatlikult väikestest kätest maiustusi.

Ja iga kord, kui ma neid vaatan, mõtlen ühte: kui teda poleks, ei oleks ehk ka tema siin.