Jutustaja, kelle vanemad hiljuti laastavas maja tulekahjus hukkusid, võttis vastutuse oma kuueaastaste kaksikvendade, Kaarli ja Laumeti, kasvatamise eest. Tema kihlatu, Marko, sai vankumatuks toetajaks, võttis poisid – keda nad plaanivad adopteerida – kohe omaks ja aitas kogu perekonnal traumaga toime tulla. Nende püüdlusi uue pere loomisel saboteeris aga pidevalt Marko ema, Juta, kes pidas kaksikuid „koormaks“ ja „heategevusjuhtumiteks“. Juta ründas jutustajat halastamatult, süüdistades teda poja ärakasutamises ja manitsedes teda keskenduma „päris laste“ saamisele Markoga. See julmus eskaleerus, kui Juta jättis leinavad kaksikud perekondlikul koosviibimisel meelega sünnipäevatordist ilma, sundides jutustajat ja Markot oma tükke neile loovutama.
Konflikt jõudis kriisipunkti, kui Juta andis kurja ja kaalutletud löögi, samal ajal kui jutustaja oli kahepäevasel ärireisil. Ta külastas nende maja, kinkis poistele eelpakendatud kohvrid ja rääkis kuueaastastele vastiku vale: et nad saadetakse varsti „uut peresse“, sest nende õde hoiab neid vaid süütundest ja Marko väärib „oma õiget perekonda“. Kaksikud jäeti nutma ja paanikasse, kartes oma turvalisuse pärast ainsas kodus, mis neil alles oli. Kui Marko kuulis kohutavaid üksikasju, oli ta sama nördinud ja astus oma emale vastu, kes kaitsvalt mitte ei eitanud seda, vaid ütles vaid, et valmistab neid ette „vältimatuks“. See pahatahtlik tegu veenis paari, et kontaktide katkestamisest ei piisa; Juta vajas õppetundi, millest ta tõeliselt aru saaks.
Paar haudus plaani seada viimane, vankumatu piir Marko eelseisva sünnipäevaõhtusöögi ajal, kuhu nad olid Juta kutsunud ettekäändega jagada „läbimurdelisi uudiseid“. Õhtusöögi ajal viis jutustaja oma plaani täide, öeldes Jutale, et nad on otsustanud „poisid ära anda“ teisele perele, lastes tal uskuda, et ta on lõpuks võitnud. Juta reaktsioon oli puhas, mürgine triumf, ta sosistas „LÕPUKS“ ja patsutas Markole üleolevalt õlale, väljendamata ainsatki kurbust või muret laste heaolu pärast. See kaastunde puudumine kinnitas paarile, et nende drastiline plaan oli õigustatud.
Marko paljastas seejärel lõksu: „Poisid ei lähe kuhugi.“ Ta selgitas, et Juta kuulis vaid seda, mida ta tahtis kuulda, väänates vestlust nii, et see sobiks tema „haige narratiiviga“, ja kinnitas tema täielikku ükskõiksust kaksikute õnne suhtes. Marko andis viimase, laastava löögi, teatades, et see õhtusöök on tema VIIMANE koos temaga. Ta võttis välja samad kohvrid, millega ta oli poisse terroriseerinud, esitades need oma julmuse sümbolina, ja ulatas paksu ametliku ümbriku, milles oli kirjas, et ta on eemaldatud kõigilt hädaabikontaktide nimekirjadelt ja ei ole laste läheduses enam teretulnud.
Marko hääl oli järeleandmatu, kui ta kuulutas: „Sa valisid nende vastu julm olemise, ja nüüd valin mina kindlustada, et sa ei saa neile enam kunagi haiget teha.“ Juta tormas minema, segaselt isekusest ja reetmisest. Marko loobus kohe oma karmist hoiakust ja lohutas hirmunud poisse, öeldes neile, et nad on turvalised ja armastatud „igavesti ja igavesti.“ Nad esitasid järgmisel päeval lähenemiskeelu taotluse ja Marko nimetab neid nüüd eranditult „meie poegadeks.“ Adopteerimispaberid esitatakse nädala jooksul, luues tragöödia tuhast edukalt perekonna, mis põhineb kaitsel, turvalisusel ja vankumatul armastusel.