Mu ema surmast polnud möödunud kuudki, kui mu kasuisa Peeter teatas, at ta kavatseb abielluda ema parima sõbranna Leidaga. Ma tarretusin, suutmata seda uskuda. Ema oli alles lahkunud ning nüüd planeerisid nemad ühist elu, samal ajal kui ema mälestus rippus veel igas majanurgas – tass, mida ta igal hommikul kasutas, tema heegeldatud tekk, rosmariiniõli nõrk lõhn. Reetmine oli valus, kuid tõeline šokk tuli hiljem, kui avastasin kõik, mida nad olid mu eest varjanud.
Nad abiellusid vaid 32 päeva pärast ema surma. Nad jagasid internetis täiuslikult töödeldud pulmapilte, kus igal pool ilutsesid pojengid ja teemaviited tähistasid “uusi algusi”. Siis märkasin ma midagi: ema kuldkett, mille ta oli kunagi mulle lubanud, oli kadunud. Kui ma Peetrile helistasin, olid tema selgitused segased ja tõrjuvad – nad olevat selle maha müünud, et rahastada oma mesinädalaid. Mu viha kees üle ning kui ma Leidat toidupoes kohtasin, lõikas tema üleolev naer ja külm suhtumine veelgi sügavamalt. Inimesed, keda olin usaldanud ja kes lubasid ema eest hoolitseda, olid teda petnud viisil, mida ma poleks osanud ettegi kujutada.
Pikaaegne perekonnatuttav Saara paljastas mulle vaikselt tõe, mida olin kartnud. Peeter ja Leida olid seotud juba enne ema surma. Nad olid kohtunud salaja, naernud ühiste reiside üle ja planeerinud tulevikku sel ajal, kui ema vaevles valudes, uskudes, at tema kõrval on talle truud toetajad. Seda kuuldes muutus mu lein sihikindlaks vihaks. Ma ei valanud oma raevu avalikult välja; selle asemel võtsin olukorra üle kontrolli, olles otsustanud nende vale paljastada.
Kasutades tagavaravõtit, mille ema oli mulle jätnud, sisenesin nende koju ning kopeerisin e-kirjad, sõnumid, fotod ja finantsdokumendid – tõendid nende afääri ja ema kuldketi varguse kohta. Kui ma neile nende asjadega vastamisi astusin, purunes nende hoolikalt üles ehitatud vale. Peetri töökoht algatas sisejuurdluse, kett tagastati ning Leida sõpruskond pööras talle selja. Nad ei kaotanud mitte ainult raha ja maine, vaid ka oma võltsitud kuvandi “headest inimestest”. Ma ei tundnud end võitjana – tundsin vaid kurnavat õiglustunnet ja teadsin, et olin pidanud emale antud lubadust.
Nüüd lebab see kett minu ehtekarbis. Vahel võtan ma selle välja ja meenutan, kuidas ema seda mulle näitas ja lubas proovida midagi, mis oli väikeste käte jaoks liiga väärtuslik. “Ühel päeval saab see sinu omaks,” oli ta öelnud. Nüüd ongi see minu ja iga kord, kui ma seda kannan, meenub mulle, et armastus ei lõppe kellegi surmaga – ning et nende mälestuse kaitsmine, keda me armastame, on väärt igat pingutust.