Kui me lõpuks võtmed kätte saime ja maja ees seitsime, ei suutnud ma seda uskuda. Elevus lükkas meid otsejoones remondikeerisesse ning me muutsime konstruktsiooniliselt tugeva, kuid kauaks hooletusse jäetud maja just selliseks koduks, millest olime unistanud. Nädalavahetused kadusid lihvimise, värvimise ja materjalide vedamise kihtide alla, kuni tuba-toa haaval hakkas maja peegeldama meie visiooni. Kolm õndsat nädalat tundus kõik täiuslik – see oli kannatlikkuse ja ränga töö vaikne triumf.
Siis helistas Kaire ja palus mul oma poegi paar tundi hoida, kuna tal tekkis tööl ootamatu hädaolukord. Nõustusin hea meelega, rõõmustades aja üle oma õepoegadega, kuid mul polnud aimugi, milline kaos järgneb. Nils ja Joonas hakkasid kohe Lego-lossi ehitama ning mina asusin õhtusööki valmistama, eeldades, et nad käituvad viisakalt. Kui ma neid vaatama läksin, oli elutuba tühi. Ülakorrusele viisid aga kirkad värvitriibud, mis tipnesid šokeeriva vaatepildiga: kolm tuba – külalistetuba ja isegi meie peamine magamistuba – olid kaetud kaootilise ja kireva värviga. Uhiuus vaipkate ja mööbel olid rikutud ning poisid seisid keset seda segadust uhkelt, veendunud, et on teinud midagi ilusat.
Üritasin nendega rääkida ja kahju piirata, kuid kui Kaire tagasi tuli, vehkis ta käega ja teatas, et see pole “midagi hullu”. Ta keeldus maksmast 5000 eurot remondikuludeks. Mu mees pakkus, et jätaksime asja sinnapaika, kuid ma ei saanud ignoreerida asjaolu, et see kõik tundus liiga lavastatud. Hiljem, oma sünnipäeval, tunnistas Joonas üles, et Kaire oli ise poisse õhutanud seda kahju tekitama, teades hästi, et süü jääb minu kanda. Mõistsin, et vajan plaani, mis ulatuks vaidlustest kaugemale – midagi, mis paneks ta vastutama ja tooks olukorra avalikkuse ette.
Järgmisel hommikul dokumenteerisin kõik – fotod, arved, ehitusmeeste hinnapakkumised ja Joonase ülestunnistuse – ning saatsin kutsed üritusele nimega “Soolaleivapidu: Teine vaatus”. Sõbrad, sugulased ja naabrid tulid, et näha kogu lugu: enne-ja-pärast fotosid, kahjustuste ajajoont ja galeriid pealkirjaga “Loovjuht: Kaire”. Müügil olid isegi T-särgid, mille tulu läks taastamisfondi. Kaire saabus ja pidi pealt vaatama, kuidas tema teod paljastati viisil, mida ta ei saanud kontrollida. Kui ta küsis, kuidas ta saaks selle lõpetada, teatasin hinna: 5000 eurot, täpselt nii palju, kui remont maksis. Ta maksis ja võttis nii lõpuks vastutuse omaenda tekitatud kaose eest, samal ajal kui rahvas naeris ja vaatemängu nautis.
Lõpuks tundus õiglus rahuldustpakkuv ja loominguline ning häirivast vahejuhtumist sai lugu, mida sõbrad ja naabrid ei unusta kunagi. Ma oleksin võinud asja vaikselt lõpetada, aga ma ei teinud seda – ja iga kord, kui näen kedagi “Kaire kollektsiooni” T-särgiga, pean ma naeratama. Maja sai korda, õppetund oli selge ja ma tundsin lõpuks, et meie kodu kuulus tõesti meile – mitte ainult remondi tõttu, vaid sellepärast, kuidas me olime selle vaimukuse, planeerimise ja poeetilise õigluse abil tagasi võitnud.