Peetri matustel hakkas perekoer Lotte ootamatult ja lohutamatult kirstu peale haukuma, šokeerides kõiki kohalviibijaid. Algul tundus, et loom on lihtsalt leinast murtud, kuid tema paanitsev ja kile haukumine andis märku millegist palju ärevusttekitavamast. Lotte oli alati olnud minu isa vari – tähelepanelik ja kaitsev, isegi siis, kui isa varajane dementsus süvenes. Koera reaktsiooni intensiivsus pani mind mõistma, et midagi on sügavalt valesti. Kui ta naelutas pilgu kirstule, ise värisedes ja anuva pilguga otsa vaadates, tundsin tungivat vajadust uurida seda, mida tema juba teadis.
Värisevate kätega tõstsin kirstukaane ja saalis tekkis haudvaikus. Seal lamas mees minu isa ülikonnas, kuid ta oli täiesti võõras – keegi, keda keegi meist polnud kunagi näinud. Leinajaid läbis šokilaine ja mu ema varises kokku, sosistades, et ta polnudki kunagi päris kindel, kas isa on surnud. Hiljem möönis haigla, kahetsus hääles, et isiku tuvastamine põhines vaid ligilähedasel vanusel, riietusel ja ema kinnitusel – sõrmejälgi ega põhjalikku kontrolli polnud tehtud. See paljastus jättis meid oimetuks: mu isa võis veel elus olla.
Lotte juhatas mind kohe, olles pingul, kuid sihikindel, tagasi selle öö juurde, mil isa kadunuks jäi. Meenus, kuidas koer oli tookord mudase ja kriimustatuna koju naasnud – sain aru, et ta oli kogu aeg üritanud isale järgneda ja teda kaitsta. Me järgnesime Lottele läbi metsade, üle oja ja mööda vana matkarada, kuni ta tormas äkitselt ühe hüljatud metsavahimaja poole. See oli paik minu lapsepõlvest, kus isa mind kunagi kalale viis. Mu süda kloppis, kui lähenesin ja nägin teda terrassil istumas – seljas seesama jope, mis kadumise päeval. Ta oli segaduses, kuid kahtlemata oli see minu isa.
Taaskohtumine oli algul ettevaatlik. Isa viibis justkui omas maailmas, olles ümbritsevast ja mälulünkadest häiritud, kuid Lotte kohaolek rahustas teda. Aeglaselt tundis ta minu ära ning järgnenud kallistus sildas nädalatepikkuse hirmu ja ebakindluse. Kohalik metsavaht selgitas hiljem, et oli näinud isa ringi hulkumas, kuid arvas, et tegu on lihtsalt eksinud matkajaga. Isa oli metsas ellu jäänud tänu ojadele ja kalapüügioskusele, säilitades oma väärikuse hoolimata dementsusest tingitud segadusest. Lotte oli olnud tema truu kaaslane, oodates vaid, et keegi tuleks ja viiks nad koju.
Meil ei toimunudki traditsioonilist hüvastijättu ega matust. Selle asemel tõime isa turvaliselt koju, tagasime talle vajaliku hoolduse ja väärtustasime iga ühist hetke. Kirst, mis kord sisaldas võõrast, sai pöördepunktiks, mis juhatas meid tagasi isa juurde. Lotte, alati valvel, magab igal ööl isa ukse taga, tuletades meelde sidet, mis juhtis meid läbi hirmu ja neelude. Nagu mu isal oli kombeks öelda: „Kui Lotte haugub… siis kuula,“ ja selles kuulamises leidsime me lootuse, uue alguse ning lojaalsuse ja armastuse asendamatu jõu.