Pärast seda, kui Kati kaotas ema rinnavähile, jälgis ta jahmunud vaikuses, kuidas vaid kolm kuud hiljem teatas isa, et abiellub tädi Lauuraga. Paar väitis, et nende side sündis ühisest leinast – narratiiv, mida Kati püüdis aktsepteerida, hoolimata nende liidu murettekitavast kiirusest. Kuid pulmapäeval saabus Kati vend Robert plahvatusliku paljastusega: emalt jäänud kirjaga, mida oli hoidnud advokaat ja mis kuulus üleandmisele vaid juhul, kui isa peaks Lauraga abielluma.
Kiri paljastas vapustava topeltelu. Sel ajal kui Kati ema oma elu eest võitles, avastas ta, edi tema abikaasal oli pikaajaline suhe naise enda õega. Veelgi šokeerivam oli paljastus salajasest lapsest, kellest kõik uskusid, et ta kuulub teisele mehele. „Ohvimeelse abikaasa“ roll oli pelk fassaad; isa ei jäänud naise kõrvale mitte armastusest, vaid selleks, et kindlustada oma rahalised huvid, oodates naise surma, et saaks avalikult Lauraga koos olla.
Kati ema jäi aga isegi oma viimastel hetkedel armastavaks kaitsjaks. Teades, et ta on surivoodil liiga nõrk, et reetmise vastu võidelda, suunas ta vaikselt ümber kogu oma vara. Ta kindlustas juriidiliselt, et abikaasa ja õde ei päriks midagi, jättes kõik oma lastele. Ta laskis neil mängida oma rolle „leinavate lohutajatena“, lammutades samal ajal strateegiliselt nende tulevase rahalise kasu ning võites sel viisil oma surivoodilt vaikse ja õiglase sõja.
Kui pulmakülalised valmistusid torti lõikama, astusid Kati ja Robert isa juurde koos kirja ja tõega testamendi kohta. Uue abielu fassaad purunes hetkega; „armastus“ isa ja Laura vahel haihtus niipea, kui sai selgeks, et pärandit ei eksisteeri. Pulm, mis pidanuks olema uus algus, muutus hoopis avalikuks arveteklaarimiseks, mis tõi päevavalgele aastatepikkuse pettuse.
Kati ja Robert lahkusid peolt, jättes isa oma otsuste tagajärgedega üksi. Mõni kuu hiljem jättis Laura mehe maha, tõestades, et nende suhe oli rajatud ahnusele, mitte leinale, mida nad teesklesid. Ema viimane tegu ei olnud vaid juriidiline manööver; see oli sügav õppetund tõe kohta. Ta ei veetnud oma viimaseid päevi võideldes, vaid kandes hoolt selle eest, et lõpuks jääks püsima vaid tõde.