Terve suve veetis värskelt abiellunud paar koos oma suurema perega peaaegu iga nädalavahetuse järve ääres asuvas puhkemajas, mis kuulus pruudi emale. Iga nädalavahetus kulges sama mustri järgi: majaomanik tõusis varakult üles, et teha ära kogu söögitegemine, koristamine, voodite tegemine ja suured poeskäigud, samal ajal kui tema tütre ämm Kadri veetis kogu aja terrassil lebotades ja jääteed juues.
Olukord jõudis haripunkti siis, kui majaomanik istutas terrassi piirde äärde kuus puidust lillekasti punaste pelargoonidega. Väites, et lilled varjavad tema lamamistoolist vaadet järvele, käskis Kadri majaomanikul neid sinna enam mitte panna. Selle peale otsustas majaomanik oma lillekastid ümber tõsta, et külalisele vastu tulla.
Otsustanud sellele ebavõrdsele olukorrale lõpu teha, tõusis tütar järgmisel hommikul kell 5.00 üles ja võttis sahvrist valge tahvli. Ta pani selle söögilauale ning koostas üksikasjaliku plaani pealkirjaga „NÄDALAVAHETUSE ÜLESANDED“, milles määras igale pereliikmele konkreetsed kohustused: Kadri vastutas hommikusöögi eest, tema abikaasa Martin pidi hommikuti maja korrastama, äi Toomas pidi tegelema sisseostudega, tema ise valmistama lõunasöögi ning tema emale oli jäetud aeg lihtsalt omaenda majas puhata ja seda nautida.
Kui pere hommikul alla tuli, viis tütar uue süsteemi esialgsest kõhklusest hoolimata ellu ning palus Kadril hommikusöögi valmistada ja enda nõud ise ära pesta.
Hiljem samal pärastlõunal paljastas eravestlus külalistetoas selle käitumise tegeliku põhjuse. Kadri selgitas, et kui tema enda ema vanemaks sai, võttis kogu pere enda kanda kõik kodutööd. See tekitas tema emas tahtmatult tunde, et teda pole enam vaja ja ta on kõrvale jäetud.
Kui Kadri kuulis majaomanikku mainimas, et järveäärse maja ja selle ümbruse hooldamine muutub füüsiliselt järjest raskemaks, oli ta eeldanud, et kui ta laseb emal segamatult kõigi võõrustamiskohustustega tegeleda, aitab see tal säilitada iseseisvuse ja vajalikkuse tunnet.
Tütar juhtis aga tähelepanu sellele, et mustade kohvitasside majja jätmine, spetsiaalsete poeskäikude nõudmine ja terrassil olevate lillekastide ümbertõstmise käsutamine läksid kaugelt üle tavapärase külalislahkuse piiride.
Aus vestlus aitas kõigil oma tegelikke kavatsusi selgitada ning lõpetas tekkinud arusaamatused. Majaomanik tunnistas, et talle meeldib oma kasvavale perele süüa teha ja külalisi vastu võtta, kuid talle ei meeldi, kui tema pingutusi peetakse iseenesestmõistetavaks.
Kadri mõistis, et tema passiivsus oli muutunud enesestmõistetavaks suhtumiseks ning nõustus edaspidi võtma enda kanda oma osa kodustest ja füüsilistest kohustustest. Ta alustas juba samal õhtul õhtusöögi valmistamisega ning viis pärast söömist oma nõud ise kraanikaussi.
Pühapäeva pärastlõunaks oli pere dünaamika täielikult muutunud. Enne lahkumist astus Kadri terrassil olevate lillekastide juurde, vabandas oma varasema nõudmise pärast ning kirjutas oma nime tahvlile järgmise nädalavahetuse hommikusöögivahetuse alla.
Selle asemel et paluda kellelgi liigutada pelargoonidega lillekaste, mis tema vaadet järvele varjasid, tõstis ta lihtsalt oma lamamistooli terrassi teise kohta ja jättis lilled täpselt sinna, kuhu majaomanik need oli istutanud.