Kui Laura, tavaline riigikooli õpetaja, abiellus Eerikuga, astus ta “vana raha” maailma, kus inimese väärtust mõõdeti pigem perekonnanime ja aktsiaportfelli kui iseloomu järgi. Eeriku vanemad tegid oma põlguse algusest peale selgeks, jagades Laura karjääri kohta halvakspanevaid komplimente ja sosistades omavahel, et see abielu ei jää püsima. Pinge saavutas haripunkti aasta hiljem, kui Eerik lükkas tagasi kõrgepalgalise ametikoha välismaal, et jääda Laura raseduse tõttu kodu lähedale. Tema vanemad reageerisid raevuga, süüdistades Laurat oma poja hoidmises “keskpärasuse” lõksus, ning lõpetasid lõpuks suhtluse külma lühisõnumiga.
Viis aastat nautisid Eerik ja Laura iseseisvat elu vaikses väikelinnas, kaugel põlvkondade pikkuste ootuste varjust. Eerik jättis oma kurnava karjääri selja taha, et asutada tagasihoidlik kohalik ettevõte, samal ajal kui Laura leidis eneseteostust õpetamises ja tütre kasvatamises. Nad lõid endale “valitud pere” naabritest ja sõpradest, tõestades, et õnn ei nõua liikmesust eksklusiivsetes klubides. Nad harjusid Eeriku vanemate vaikimisega ja eeldasid, et sild on jäädavalt põlenud isa kinnisidee tõttu “pärandist”, mis oli talle olulisem kui tegelikud sidemed.
Vaikus murenes, kui nende sissesõiduteele veeres luksusmaastur ja sellest väljusid kaks eakat inimest, keda aeg tundus olevat taltsutanud. Kuid Eeriku vanemad polnud tulnud leppima armastusest, vaid kalkuleeritud ootusest, et noored on läbi kukkunud. Usus, et paar vireleb kuskil uberikus, tuli isa pakkuma Eerikule meeleheitlikku “pääseteed”: perefirma juhtimist vastutasuks täieliku kontrolli eest. Nad olid šokeeritud, leides eest sooja ja hubase kodu ning tütretütre, kes kasvas muretult, tervena ja õnnelikuna, ilma et oleks vajanud sentigi oma pärandist.
Vastasseis muutus, kui äi ja ämm olid sunnitud seisma silmitsi omaenda eksiarvamustega edust. Kui isa küsis, kuidas nad saavad endale sellist elu ilma tema abita lubada, selgitas Laura, et nad elavad lihtsalt oma võimaluste piires ning väärtustavad rahu rohkem kui prestiiži. Teadmine, et poeg ei vajanudki nende raha – ja et nad olid kaotanud viis aastat oma tütretütre elust “pärandi” nimel, millel polnud tähtsust – murdis lõpuks patriarhi kindlameelsuse. Esimest korda nuttis mees, kes mõõtis kõike rahas, mõistes, et tema oli see, kes oli tegelikult vaene.
Külaskäik ei lõppenud suurejoonelise leppimisega, vaid vaikse ja raskelt tulnud õppetunniga alandlikkusest. Nende viieaastane tütar, kes ei teadnud aastatepikkusest kibestumisest midagi, pakkus vanaisale lihtsa kallistuse, näidates just seda kaastunnet, mis mehe maailmast alati puudu oli olnud. Kuigi Laura ja Eerik ei andestanud kohe, laskid nad vanavanematel lahkuda teadmisega, et väärtus ei võrdu rikkusega. Vanemad sõitsid minema, mõistes viimaks, et Eerik ja Laura olid juba loonud täisväärtusliku elu, samal ajal kui nemad olid tegelenud valede asjade mõõtmisega.