Kui Siimona abiellus Karliga, kujutas ta ette elavat kodu, mis oleks täis lapsi. See unistus purunes päeval, mil arst ütles talle, et ta ei saa suure tõenäosusega loomulikul teel kunagi rasedaks jääda. Kui ta leinas, tõmbus Karl endasse ja keeras autosõidul raadio valjemaks, justkui saaks see tema südamevalu summutada. Aja jooksul leidis Siimona lohutust mujalt. See algas haige hulkuva koeraga, kelle ta hoolimata Karli põlgusest tee äärest päästis. Karl süüdistas teda selles, et ta püüab loomi kasutades last asendada, kuid Siimona eiras teda. Ühest koerast sai mitu, ja lõpuks kasutas ta oma pärandust, et osta räämas maatükk, kuhu ta rajas nullist väikese loomade varjupaiga. Vabatahtlikud liitusid temaga, kohalik loomaarst pakkus abi ning see, mis algas toimetulekuna, kasvas õitsevaks pelgupaigaks. Karl aga ei toetanud seda kunagi. Ta naeruvääristas tema tööd, vähendas tema valu ning nende abielu muutus tasapisi vaid kaheks inimeseks, kes jagasid sama katust.
Aastaid hiljem, Siimona sünnipäeval, üllatas Karl teda küünlavalgel õhtusöögiga. Lühikeseks hetkeks lubas ta endal loota, et mees on lõpuks tema väärtust mõistnud. Selle asemel libistas Karl üle laua lahutuspaberid. Ta tunnistas, et on armunud Siimona nooremasse õde Liisi — kes oli nüüd temast lapseootel. Nagu reetmisest veel vähe oleks olnud, märkis ta, et varjupaiga maa oli ostetud abielu ajal ja kuulus seega ühisvara hulka. Ta kavatses selle lahutuse käigus endale saada, et ehitada sinna koos Liisiga oma uus pere kodu. Ta survestas Siimonat vaikselt alla kirjutama ja kohtuvaidlust vältima, olles kindel, et naine murdub surve all.
Purustatud, kuid mitte alistunud, veetis Siimona öö varjupaigas, kõndides puuride vahel ja lubades loomadele, et nad on turvalised. Hommikuks oli tema lein kivistunud otsusekindluseks. Ta hakkas tegema kiireloomulisi kõnesid ja pani plaani käima. Kui ta helistas Karlile ja kutsus ta koos Liisiga rahulikult varjupaika, et „üleandmist arutada“, nõustus mees enesekindlalt, arvates, et naine on alla andnud. Mida ta ei teadnud: üleöö oli Siimona kandnud maa mittetulunduslikku sihtasutusse ja muutnud selle juriidiliselt kaitstud kogukonna omandiks. Kui Karl ja Liis kohale jõudsid, oli hoov täis vabatahtlikke, kogukonna liikmeid ja isegi kohalikku ajakirjanikku. Bänner kuulutas uue veterinaartiiva ehituse algust ning ekskavaator kaevaski juba maad.
Karl läks raevu, kui tõde talle kohale jõudis: seda maad ei saanud ei nõuda ega müüa. See kuulus nüüd varjupaigale ja kogukonnale. Kaamerate ja naabrite ees selgitas Siimona rahulikult, et ta on kindlustanud, et varjupaika ei muudeta kunagi kellegi teise unistuste eramajaks. Kui Karl süüdistas teda raha raiskamises kättemaksu nimel, vastas ta, et on kaitsnud ainsat perekonda, kes pole teda kunagi alt vedanud. Liisi poole pöördudes ütles ta viimase tõe — et õde oli vahetanud tema välja mehe vastu, kes asendab inimesed kohe, kui neist enam kasu pole. Karl seisis sõnatult, käes väärtusetud paberid, samal ajal kui nende taga ehitus edasi mürises.
Siimona ei vaadanud neile järele, kui nad lahkusid. Selle asemel kõndis ta ehitusplatsi poole ja kuulas haamrite, mootorite ja tegusate häälte kõla. Tema elu saab siiski olema vali — mitte laste naerust, vaid millegi tähendusliku ehitamise helidest. Ja esimest korda üle aastate tundis ta end tugevana, murdumatuna ja täielikult iseendana.