Jutuvestja Julia oli olnud kümme aastat abielus Indrekuga ning nad kasvatasid kahte tütart, Emmat (7) ja Liisat (5). See, mis algas täiusliku armastusloona, hakkas pärast Liisa sündi murenema. Indrek muutus eemalolevaks ja sõnaliselt vägivaldseks, kritiseerides Juliat pidevalt ning muutes naise elu justkui miiniväljal kõndimiseks. Murdepunkt saabus koduteel ämma juurest, kui tühine sinepi puudumine bensiinijaamas vallandas Indreku raevu. Otse poe parkla ees vajutas Indrek järsult pidurit, paiskas Julia ukse lahti ja karjus julmalt: „Astu välja, Julia. Edu kojujõudmisel,“ ning kihutas minema, jättes naise 50 kilomeetri kaugusele kodust ilma käekoti, telefoni ja rahakotita.
Kõnniteel tardunult ja meeleheitel seistes kõnetas Juliat läheduses istuv vaikne eakas naine. Naise hääl oli rahulik ja kuiv, kui ta ütles: „Lõpeta nutmine. Pisarad ei paranda midagi.“ Seejärel käskis ta Julial teeselda tema lapselast, et mees oma tegusid kahetseks. Hetk hiljem sõitis ette luksuslik must Mercedes, mida juhtis ülikonnas mees nimega Markus. Naine, kes tutvustas end kui proua Tiina, võttis Julia endaga kaasa ja naine, usaldades võõrast instinktiivselt, libises auto tagaistmele. Nad sõitsid proua Tiina suursugusesse häärberisse, kus Julia tundis end täiesti kohatult, kuid turvaliselt.
Teed juues paljastas proua Tiina, et oli Indreku julma käitumist pealt näinud ja see peegeldas tema enda valusat minevikku. Ta tunnistas, et tema rikas ja kalk abikaasa oli ta kord samamoodi kaugele maanteele jätnud – kogemus, mis viis selleni, et ta talus veel seitse aastat alandusi. Proua Tiina rääkis, et oli vihahoos peaaegu kohutava teoni läinud, enne kui leidis lõpuks jõu mees maha jätta ja pool varandusest endale võtta, ostes nii endale rahu. Ta pani Juliale südamele mitte raisata aega kellegi peale, „kes sind iga päevaga natuke rohkem murrab,“ ja palus tal mõelda, mida tütred õpivad, nähes teda sellise kohtlemisega leppimas.
Proua Tiina sõnad tabasid Juliat valusalt ja andsid talle jõudu otsustada Indreku juurest lahkuda. Ta mõistis, et peab kaitsma oma tütreid õppetunni eest, et just selline näebki välja „armastus“. Kavalalt naeratades vandus proua Tiina, et näitab Indrekule täpselt, millest ta ilma jääb. Ta viis Julia oma hiiglaslikku garderoobi, riietas ta jõulisse punasesse kleiti ja sobivatesse kontsakingadesse ning tegi talle professionaalse meigi. Koduteel andis proua Tiina – kes selgitas, et kasutas „lapselapse“ valet vaid selleks, et turvameeskond lubaks tal võõrast aidata – Juliale oma advokaadi numbri, kinnitades, et see naine on oma alal parim.
Kui Markus Julia musta Mercedesega treppi sõidutas, tundis naine end muutununa. Indreku halvustav ilme tardus, kui ta naist nägi. Julia tütred jooksid oma „ilusat“ ema kallistama ja sel hetkel palus naine neil seljakotid pakkida. Seejärel pöördus ta Indreku poole ja ütles vaikse, kuid kindla häälega: „Ma jätan su maha. Me lahutame. Ja kõik saavad täpselt teada, mida sa täna tegid.“ Markuse vaikne kohalolek andis naise sõnadele kaalu ja Indrek muutus näost kaameks. Tänu proua Tiina advokaadile sai Julia maja kiiresti endale ja tüdrukutele ning proua Tiinast sai talle justkui teine ema. Julia mõistis, et ühe mõjuvõimsa võõra ootamatu lahkus oli just see tõuge, mida ta vajas, et lõpuks meenutada omaenda väärtust.