Pärast seda, kui mu minia Eliise suri vähki, tõmbus mu üheksa-aastane lapselaps Liis sügavasse vaikusesse ning leidis lohutust vaid oma ema käsitsi kootud kampsunite õrnas lavendlilõhnas. Otsides viisi, kuidas oma leinaga toime tulla ja samal ajal teisi aidata, hakkas ta neid hinnalisi rõivaid harutama, et kududa neist sada „vaprat jänest“ laste jaoks onkoloogiaosakonnas. See ettevõtmine tõi tasapisi tagasi sära Liisi silmadesse, kuid tema isa uus naine Klaire suhtus nendesse mälestusesemetesse varjatud vaenuga. Tema kibestumine kulmineerus hetkel, kui ta nimetas käsitöökingitusi hoolimatult „prügiks“ ja viskas kogu kollektsiooni räpasesse õuekonteinerisse, purustades sellega hapra paranemisprotsessi, mille Liis oli alles alustanud.
Klaire’i julmus sundis mu poega Taanelit lõpuks oma harjumuspärasest vaikimisest loobuma ja oma abielu mürgisusega silmitsi seisma. Üllatavas pöördes tõi ta välja peidetud puidust kasti, mis sisaldas kirju ja fotosid mehest, keda Klaire oli kunagi tõeliselt armastanud ega olnud kunagi unustada suutnud – peegel täpselt sellest kiindumusest, mida ta Liisi puhul pilkas. Taanel ei kasutanud seda avastust kättemaksuks, vaid peegliks tema silmakirjalikkusele ning nõudis, et Klaire tooks iga viimse kui jänese, mille ta oli minema visanud, tagasi ja puhastaks need. Omaenda saladuse kaitsmiseks oli Klaire sunnitud konteinerisse ronima ja oma uhkuse alla neelama, et päästa Liisi raske töö märjad ja muljutud jäänused.
Järgnevad tunnid kujunesid kurnavaks kahetsuse proovikiviks, kui Klaire istus köögilaua taga ja puhastas hoolikalt iga jänese, kuivatas selle ning andis sellele taas kuju. Taanel jäi kindlaks ja tegi selgeks, et Klaire’il ei ole enam õigust Eliise mälestust kustutada ega Liisi leina tühiseks pidada. Ta esitas talle selge ultimaatumi: kas õppida austama perekonda, mille nad olid loonud, või naasta selle mehe mälestuse juurde, kelle ta oli oma kasti peitnud. See vastutuse hetk muutis jõuvahekordi majas ja sundis Klaire’i tunnistama, et tema koht nende keskel sõltub tema võimest näidata tõelist empaatiat.
Üllatava alistumise märgina tuli Klaire lõpuks meie ette tühja puidust kastiga, mis sümboliseeris, et ta oli oma saladused kõrvale pannud, et teha ruumi ühisele tulevikule. Ta palus siiralt Liisilt vabandust ja tunnistas, et tema kadedus oli ta pimestanud ega lasknud tal mõista Eliise kampsunite tähendust. Kui ta palus uut algust, vastas Liisi vastupidav süda talle kallistusega – andestuse žestiga, mis liigutas meid kõiki. See oli esimene märk sellest, et müürid, mille Klaire oli enda ümber ehitanud, hakkasid lõpuks murenema ühise pereidentiteedi kasuks.
Taastumine sai oma tõelise tähenduse, kui Klaire saatis Liisi haiglasse, et viia „vaprad jänesed“ lastele, kes neid kõige enam vajasid. Ta seisis vaikselt kõrval ja vaatas, kuidas need väikesed kingitused tõid lohutust peredele, kes kõndisid sama rasket rada, mida meie kunagi olime pidanud läbima. Kui Liis mainis tagasiteel, et tema emale oleks see meeldinud, ei tõmbunud Klaire tagasi; ta lihtsalt noogutas vaikselt austuse märgiks. Esimest korda pärast Eliise lahkumist tundus kodu vähem nagu kummituste paik ja rohkem nagu päris kodu – koht, kus me saame lõpuks õppida koos edasi elama.