Mare, 65-aastane, sai oma vastsündinud lapselapse Liilia ainsaks eestkostjaks pärast seda, kui tema tütar traagiliselt vahetult pärast sündi suri. Leina süvendas veelgi asjaolu, et Liilia isa hülgas nad, jättes endast maha kirja, et ta „ei ole loodud sellise elu jaoks“. Mare võttis tohutu vastutuse enda peale, nimetades beebi oma tütre mälestuseks Liiliaks, kuid rahaline koorem oli masendav. Mare pingutas oma nappe pensionisääste juhutöödega, et katta Liilia kulutused, kurnas end täielikult ja hoidis vaevu vee peal. Kui tema vanim sõbranna, Kairi, nõudis, et ta lendaks nädalaks üle riigi hädavajalikule puhkusele, õnnestus Mare’l vaevu kokku kraapida piisavalt raha odavpiletiks, olles meeleheitlikult puhkuse vajaduses.
Kitsal turistiklassi istmel, Liilia turvavööga kinnitatud, seisis Mare kiiresti silmitsi uue kriisiga, kui beebi hakkas lakkamatult nutma. Vaatamata tema meeleheitlikele pingutustele teda rahustada, kajas Liilia kile nutt läbi salongi, tõmmates teiste reisijate kurje pilke ja pahaseid ohkeid. Olukord eskaleerus, kui mees, kes istus Mare’i kõrval, kaotas enesevalitsuse. Ta nõudis valjusti ja julmalt, et ta „vaigistaks lapse“ ja käskis tal ümber istuda, kuna ta ei tahtnud veeta oma makstud istet „luku taga nutva imiku kõrval“. Alandatuna ja võidetuna tõusis Mare pisaratega näol püsti, valmis end lennuki tagaotsa vedama.
Just siis, kui Mare oli pöördumas lahkumiseks, peatas teda hääl. Teismeline poiss, mitte vanem kui 16, seisis paar rida eespool. Justkui võluväel vaibus Liilia nutt silmapilkselt. Poiss naeratas ja pakkus Mare’ile oma äriklassi istet, rõhutades, et tema ja laps oleksid seal mugavamad, ja kinnitas talle, et tema vanemad mõistavad seda. Hämmeldunud tema siirast lahkusest, nõustus Mare ja poisi vanemad võtsid ta avarasse äriklassi salongi soojalt vastu. Kontrast oli tohutu; Mare vajus laia istmesse ja Liilia lõdvestus lõpuks, võttes rahulikult pudelit. Mare’i pisarad, nüüd tohutust tänulikkusest, voolasid, kui ta mõistis, et mõned inimesed näitavad ikka veel kaastunnet.
Samal ajal, kui Mare puhkas, võttis kaastundlik teismeline vaikselt tema vabastatud istme – otse julma mehe kõrval. Mees, kes alguses hooples, et „nuttev laps on läinud“, tardus silmapilkselt, kui pööras end ringi ja tundis ära oma uue istmenaabri: oma ülemuse teismelise poja. Poiss astus talle rahulikult vastu, selgitades, et ta oli kõike kuulnud ja näinud, ning et tema vanemad olid talle õpetanud, et „kuidas sa kohtled inimesi, kui arvad, et keegi tähtis ei vaata, ütleb kõik inimese iseloomu kohta.“ Ülejäänud lend oli töötajale piinarikas, kes istus tardunud vaikuses. Pärast maandumist rääkis poiss kogu loo oma isale, kes kutsus oma töötaja koheselt ja avalikult lennujaama terminalis korrale.
Ülemus ütles oma töötajale, et keegi, kes suudab kohelda võitlevat vanaema ja süütut last sellise tahtliku julmusega, ei kuulu tema ettevõttesse, kuna see heidab halba varju nende väärtustele. Mitte kaua aega hiljem kaotas mees oma töö. Mare’i jaoks oli kogu see kogemus põhjalik pööre. Mehe julmus oli ta peaaegu murdnud, pannes teda tundma end nähtamatu ja väikesena. Kuid teismelise ja tema vanemate ootamatu lahkus tõstis ta üles ja meenutas talle, et mitte kõik ei pööra kannatustest pead. Mare lahkus sellelt lennult uuendatud eneseväärtuse tundega, mõistes, et tema väike lapselaps väärib vähemalt ühte inimest, kes kunagi ei läheks, ja et lihtsal kaastundel on alati püsiv mõju.