Ema oli uhkusest tulvil, kui tema kaheteistaastane poeg Markus veetis oma suve, aidates vaikselt ja tagasihoidlikult eakaid naabreid, niites tasuta nende muru. See, mis sai alguse heatahtliku žestina ühe naabri vastu, muutus peagi kogu naabruskonnas regulaarseks harjumuseks.
Kuid vaid kolm nädalat enne seitsmenda klassi algust peatusid nende maja ees kaks politseiautot ja politseinikud küsisid konkreetselt Markuse järele. Paanikas ja hirmul sai ema teada, et üks naabrinaine nimega Helga – kelle muru Markus oli niitnud – oli segaduses kodust lahkunud ning politsei oli leidnud tema köögist kõikjalt paberilipikuid, millele oli kirjutatud Markuse nimi.
Kui ema koos politseiga Helga majast läbi käis, avastas ta, et tema poeg oli salaja aidanud ülekoormatud naist ka väikeste koduste ja aiatöödega.
Kui Helga õetütar Katrin kohale jõudis, mõistsid nad, et Helga oli juba mitu kuud vaikselt kannatanud mälukaotuse ja kognitiivse võimekuse languse all. Ta oli seda oma pere eest varjanud, sest kartis, et peab oma kodust lahkuma.
Markuse nimega paberilipikud olid tema viis meenutada oma igapäevaseid tegemisi ja sõbralikku poissi, kes ikka ja jälle tema juurde tuli.
Kuigi Markus arvas, et ta lihtsalt niidab ühe naise muru, pakkus tema kohalolek Helgale ajal, mil ta iseseisvus tasapisi kadus, olulist tuge ja lohutust.
Kuna Helga seisund nõudis ööpäevaringset hooldust, pidi ta jäädavalt kolima hooldekodusse. Mõistes, kui raske see üleminek nii Helgale kui ka Markusele olema saab, aitas ema pojal välja kaevata mõned Helga armastatud aiataimed – karikakrad, rosmariinipõõsa ja roosipõõsa –, et need tema uude koju kaasa viia.
Kui nad jõudsid hooldekodusse, et istutada need Helga akna alla, oli naisel alguses raske Markust ära tunda. See tegi poisile väga haiget.
Kuid niipea, kui Helga nägi aiatööriistu ja tundis värske rosmariini lõhna, tuli tema mälestus hetkeks tagasi ning ta tundis poisi soojalt ära.
„See on ju muruniitja-poiss!“
Nähes, kuidas tema pingutused Helga näole naeratuse tõid, tulid Markusele pisarad silma. See kinnitas talle, kui sügavaks oli nende side muutunud.
Isegi siis, kui kool uuesti algas ja tema suvine muruniitmise „teenistus“ ametlikult lõppes, ei kadunud Markuse pühendumus oma eakale sõbrannale hetkekski.
Järgmisel nädalavahetusel nägi ema teda kastekannuga mööda sõiduteed minemas. See näitas selgelt, et kuigi ta oli muruniitmise „pensionile“ läinud, ei kavatsenud ta kunagi loobuda Helga eest hoolitsemisest.