Kümneaastane Rasmus hiilis päevade kaupa kodust välja ja tuli tagasi mootoriõliga määrdunult, mis pani tema ema Ivika kartma, et poiss on sattunud pahandustesse. Rasmus oli alati armastanud katkisi koduseid esemeid parandada, kasutades purki täis varukruve, mida ta oma voodi all hoidis. Teda juhtis kindel usk, et katkised asjad ei ole kunagi päriselt kasutud. Tema isa Toomas valmistas poisile sageli pettumust, tühistades nende nädalavahetuseplaane viimasel hetkel ning nimetades Rasmuse loomingulist nokitsemist lihtsalt vanarauaga mängimiseks.
Otsustanud poja saladuse välja selgitada, järgnes Ivika ühel pärastlõunal pärast kooli Rasmusele ja avastas ta oma ratastoolis naabri, härra Valteri, garaažist. Pahanduste tegemise asemel kasutas Rasmus armastusega mänguasjarattaid, metallvardaid ja rihmu, et ehitada härra Valteri haigele koerale Bennole spetsiaalne ratastool, sest koera tagajalad olid halvatud. Kui Toomas hiljem kohale tuli ja poisi leiutist halvustas, astus Ivika vahele ning kaitses tuliselt oma poja head südant. Rasmus aga leppis vaikselt tõsiasjaga, et tema isa lihtsalt ei suutnud mõista tema kirge.
Juba järgmisel pärastlõunal kutsus Rasmus ema elevusega õue vaatama, kuidas Benno veeres edukalt mööda kõnniteed, liputas saba ja haukus esimest korda üle mitme nädala rõõmsalt. Südantsoojendav vaatepilt tõi kogu naabruskonnast kaasa rõõmuhõiskeid ning silmanähtavalt liigutatud härra Valter kuulutas uhkusega, et Rasmus on läbinud erilise iseloomuproovi. Seejärel juhatas ta nad oma aeda, kus nad kaevasid välja maetud metallkasti. Kast sisaldas noorele leiutajale käsitsi valmistatud medalit, soovituskirja noorte robootikaprogrammi jaoks ning stipendiumi, mis kattis täielikult esimese õppeaasta kulud.
Just siis, kui nad kasti avasid, sõitis Toomas oma pikapiga kohale ja püüdis ahnelt olukorra ning võimaliku raha üle kontrolli haarata. Härra Valter pani ta kohe paika ja tuletas avalikult meelde, kuidas Toomas oli mõni kuu varem isekalt keeldunud katkist kaldteed parandamast. See tõestas, et Rasmusel oli loomupärane empaatiavõime, mis tema isal täielikult puudus. Mõistes, et tema kohalolekut enam ei hinnata ega austata, taandus Toomas. Samal ajal ulatas härra Valter Rasmusele võtme oma äsja korrastatud töökotta, et õpetada talle päris inseneritööd.
Kolm nädalat hiljem korraldas kohalik kool suure kogukonnaürituse, et Rasmust tunnustada pärast seda, kui video Benno uutest ratastest oli internetis viraalseks muutunud. Kui Toomas hilines ja püüdis hõivata esireas kohta oma poja kõrval, palus Rasmus tal rahulikult, kuid kindlalt taha istuda. See näitas, et ta teadis lõpuks, kes teda tegelikult toetas. Rasmus seisis uhkelt laval koos Benno ja härra Valteriga ning ütles, et katkised asjad ei ole kunagi kasutud ning et väike toetus võib aidata igaühel taas edasi liikuda.