Lauri (18) kasvas üles hüüdnimega „prüginaise poeg“ – see oli julm nimi, mis tulenes tema ema tööst prügiauto juhina. Pärast seda, kui Lauri isa traagilises ehitusõnnetuses hukkus ning pere võlgadesse ja raviarvetesse jättis, oli ema sunnitud õendusõpingud pooleli jätma ja võtma vastu raske varahommikuse töö prügiveos.
Lauril oli topeltelu. Koolis talus ta aastaid alandavat kiusamist – alates nina kinni hoidmisest kuni öökimishäälteni –, mis sundis teda üksi lõunastama ja teesklema, et ta ei märka oma ema prügiautot. Kodus aga valetas ta iga päev, rääkides emale, et on populaarne ja õnnelik. Ta tahtis ema säästa valust, teades, et naine peab poega „maailma targimaks poisiks“.
Lauri suunas kogu oma jõu õppimisse, kasutades haridust kui pääseplaani. Ta veetis tunde raamatukogus, süvenedes matemaatikasse ja füüsikasse, olles otsustanud ema ohvrit väärtustada. Tema tee muutus 11. klassis, kui matemaatikaõpetaja härra Araste märkas, et poiss lahendab ülikoolitaseme ülesandeid. Õpetajast sai tema mentor, kes kinnitas Laurile: „Sinu sihtnumber ei ole vangla.“ Ta julgustas poissi püüdlema parimatesse tehnikaülikoolidesse, lükates ümber hirmud õppemaksu ees.
Salaja koos õpetaja Arastega kandideeris Lauri riigi parimasse tehnoloogiainstituuti. Tema esimese, tavapärase essee lükkas õpetaja tagasi, nõudes, et Lauri kirjutaks tõest. Nii sündis toores ja emotsionaalne essee kella neljastest äratustest, diislikütuse ja valgendi lõhnast, isa tühjadest saabastest, ema ohverdustest ja valedest, mida ta rääkis ema kaitsmiseks. Vastus tuli ühel teisipäeval: täisstipendium, toetused ja koht ühiselamus. Lauri tähistas uudist emaga tagasihoidlikult, öeldes vaid, et sai ülikoolist häid teateid, jättes suure üllatuse lõpuaktuse päevaks.
Lõpuaktusel astus Lauri lavale lennu parima lõpetajana. Ta alustas oma kõnet vapustava ülestunnistusega: „Minu ema on aastaid teie prügi korjanud ja paljud teist tunnevad mind kui ‘prüginaise poega’.“ Saalis valitses vaikus, kui ta kirjeldas aastaid kestnud kiusamist, mis šokeeris klassikaaslasi ja eriti tema ema, kel polnud aimugi poja kannatustest. Seejärel tänas ta õpetaja Arastet, kes nägi tema perenimest kaugemale.
Ta pöördus pisarais ema poole tribüünil, tõmbas taskust volditud vastuvõtukirja ja ütles: „Sa arvasid, et prügi korjamine muudab sind vähem väärtuslikuks. Kuid kõik, mis ma saavutanud olen, toetub sellele, et sa tõusid igal hommikul kell 3.30. Sügisel alustan ma täisstipendiumiga õpinguid riigi parimas tehnikaülikoolis.“
Spordihall puhkes püstijalaaplausile, samal ajal kui ema karjus uhkusest. Lauri lõpetas kõne meeldetuletusega, et vanemate ametid – olgu see koristamine, autojuhtimine või kaubavedu – ei defineeri lapse väärtust, ning kutsus üles austama kõiki töökaid inimesi. Pärast tseremooniat vabandas ema pisarsilmil, et ei teadnud poja rasketest hetkedest, kuid Lauri kinnitas, et tahtis teda lihtsalt kaitsta.
Sel õhtul, istudes oma diplomi ja ülikoolikirjaga, mõistis Lauri, et õrn lõhn ema vormiriietusel ei tundunud enam häbiväärne, vaid auväärne. Ta oli ikka veel „prüginaise poeg“, kuid nüüd oli see tiitel sümboliks raskelt kätte võidetud edule.