Suvine päike langes Karteri häärberi sissepääsule nagu tuli. Mustas Mercedese autos koputas väike tüdruk nõrgalt vastu klaasi.

— Ema… aita mind! — sosistas ta käheda häälega.

…

Sofia oli vaevalt seitsmeaastane. Tema väikesed käed värisesid, samal ajal kui lämmatav kuumus mähkis teda nähtamatu lõksuna. Õhk oli tuline, kollane kleit kleepus naha külge ja iga hingetõmme läks raskemaks.

…

Mõned minutid varem oli tema kasuema, Klaudia, autost välja astunud. Elegantse sammuga ja marmoril kõmisevate punaste kontsadega, vajutas ta puldil ja uksed sulgusid metallist klõpsuga. Ta pööras pead, pilgud kohtusid tüdruku anuva pilguga… ja ta naeratas.

Teiste jaoks võis see tunduda hooletusena.

Kuid Sofia teadis tõde: Klaudia polnud midagi unustanud.

…

Verandal tuli Helena — majapidajanna — välja puhta pesukorviga, kui ta kuulis summutatud müra.

Ta arvas, et see on tuul.

Kuni ta nägi kahte väikest kätt vastu klaasi surutud.

— Preili Sofia! — karjus ta, pillates korvi maha. Ta jooksis auto juurde, tõmbas käepidemest. Lukus. Kuum õhk lõi talle näkku. Paanika läbistas teda.

— Pea vastu, kallis! Ma päästan su!

Sees suutis tüdruk vaevu huuli liigutada.

Helena otsis abi. — Proua Klaudia! Võtmed! — karjus ta maja poole.

Vaikus.

Helena süda peksles meeletult. Sofia kukkus istmele kokku, kui äkki peatus häärberi ees hõbedane auto.

See oli Daniel Karter, tüdruku isa.

Ta väljus sõidukist kohver käes, kuid stseeni nähes pillas selle maha. Jooksis Mercedese juurde.

— Mis siin toimub? — möirgas ta.

— Ta on kinni! Ta lämbub! — ütles Helena, lüües oma veritsevate kätega vastu akent.

Daniel proovis ukse avada, tulutult. — Kus võtmed on?

— Klaudia käes, — vastas Helena, värisedes. — Ta ei tulnud tagasi.

Reaalsus läbistas teda noana. Tema naine polnud olnud unustav: ta oli olnud julm.

— Astuge eemale! — käskis Helena, haarates aiast kivi.

Üks löök. Prõks!

Teine. Prõks!

Klaas purunes tuhandeks tükiks.

Helena avas ukse ja tõmbas tüdruku välja, higist nõretavana ja hingetuna. Daniel langes põlvili, hoides teda meeleheitlikult.

— Sa oled nüüd kaitstud, mu arm… Isa on siin.

Sofia hingas raskelt, klammerdudes Helena põlle külge.

Siis lõikas külm hääl õhu.

— Mis siin toimub?

Klaudia ilmus lävele, veatu, veiniklaas käes.

— Kas sina jätsid ta sinna kinni? — möirgas Daniel.

Ta kehitas õlgu. — Sa liialdad. See oli hooletus.

— Hooletus? — vastas Helena. — Sa vaatasid teda enne lahkumist!

Klaudia kergitas kulmu. — Ja mis sina sellest tead? Sa oled vaid teenija.

Helena hääl värises, kuid oli kindel: — Ma olen naine, kes valis elu päästmise, samal ajal kui sina seda hävitasid.

Daniel surus tütart tugevamalt. — Sofia, ütle mulle tõtt.

Tüdruk pomises: — Ta naeris… ütles, et ma ei ole tema tütar.

Daniel tõusis püsti, nägu jäine. Ta läks otse kabinetti, lülitas sisse turvakaamerad… ja seal oli kõik. Klaudia sulgemas uksi, vaadates tüdrukut põlglikult enne lahkumist.

Ta tuli tagasi, pilk leekides. — Kao mu majast. Kohe.

— Mida? Selle tatika ja teenija pärast? — sülitas naine.

— Minu tütre pärast, — ütles Daniel, kõhklemata. — Ja naise pärast, kellel oli julgust teha seda, mida sina iial teha ei suuda.

Klaudia haaras koti ja läks, uks pauguga kinni.

Vaikus naasis. Kuulda oli vaid Sofia vaikset nuuksumist, kes hoidis Helana’t kaelas.

Daniel vaatas teda tänulikult. — Aitäh, Helena. Sa andsid mu elule teise võimaluse.

Helena raputas pead õrnalt. — Ma tegin ainult seda, mida pidin, härra. Ükski laps ei vääri sellist kannatust.

Tüdruk pani oma käed kokku nende mõlema kätega.

— Kas me võime jääda nii igaveseks? — sosistas ta.

Daniel suudles tema otsaesist. — Igaveseks, pisike. Ma luban.

Sel päeval mõistis Daniel, et tõeline rikkus ei peitu miljonites, häärberis ega luksuses.

See oli lihtsa naise julgus…

Ja vankumatu armastus isa ja tütre vahel.