Miljardärist suurettevõtja Olev oli oma poja Kaspari lõpututest lollustest ja luksusekummardamisest lõplikult väsinud. „Ma olen tüdinud sind iga kord püsti aitamast, kui sa kukud,“ ütles ta jääkülma häälega. Kaspar vaatas oma kallist telefoni ega võtnud isa tõsiselt. Kuid seekord oli isa kindlameelne: Kaspar jääb kas pärandusest täielikult ilma või abiellub lihtsa maapiigaga kaugest külast ja asub seal elama. Kaspar arvas, et see on vaid tühi blef, ning nõustus vastumelselt.
Nädala jooksul blokeeriti Kaspari pangakaardid, tema sportauto konfiskeeriti ja kallid riided võeti käest. Ilma ühegi sendita taskus saadeti ta külla, mida ta oli kogu elu põlanud. Seal tutvustati teda Pärlele – neiule, kes oli tuntud oma lihtsuse ja töökuse poolest. Isa Olev lootis, et poeg ei pea viletsusele vastu, langeb paari päeva pärast põlvili, palub andestust ja õpib nii raha väärtust tundma. Kuid plaanitud „karistus“ võttis ootamatu pöörde.
Möödus kolm kuud. Olev sõitis külla, et näha poja haledat seisukorda ja ta koju tagasi viia. Ta kujutas ette musta, õnnetut ja elus pettunud noormeest. Kuid taluõuele astudes ei suutnud ta oma silmi uskuda. See sama Kaspar, kes oli varem kõike peenutsevalt põlanud, töötas vanades riietes aias ja naeris südamest. Isa märgates polnud poja näol ei kahetsust ega viha.
Kaspar kutsus isa sisse, hoidis tugevalt Pärle kätt ja teatas uhkusega: „Isa, esimest korda elus tunnen, et ma kuulun kuhugi. Me oleme Pärlega väga õnnelikud ja ootame last.“ Olev tardus. See poeg, kes varem vihkas loomalõhna ja vaatas inimestele ülevalt alla, oli kadunud. Tema asemel oli kahe jalaga maas, vastutustundlik ja rahulolev mees. Kaspar ütles, et ta ei soovi naasta luksusellu, sest on leidnud tõelise õnne selles väikeses majas.
Olev mõistis, et tahtes poega karistada ja talle elu raskusi näidata, oli ta talle kinkinud aarde, mida raha eest osta ei saa – siira armastuse ja hingerahu. Vaadates oma poega, kellest oli saanud väärikas pereisa, sai ta aru, et suurim rikkus pole pangakontol, vaid hingerahus. Silmade märjaks tõmbudes kallistas ta poega, tõdedes, et antud õppetund kandis palju ilusamat vilja, kui ta eales oodata oskas.