Viis kuud pärast keemiaravi lõppu broneeris üks naine salaja reisi oma 20. pulma-aastapäeva tähistamiseks mägihotelli, kus tema ja abikaasa Jaan olid veetnud oma mesinädalad. Ta võitles sügava ebakindlusega oma lühikeste juuste, kirurgiliste armide ja muutunud keha pärast ning lootis, et see reis aitab nende romantilise suhte taaselustada ja tal end jälle abikaasa, mitte patsiendina tunda.
Jaan tundus aga nende ootamatute plaanide suhtes kummaliselt kõhklev. Ta kandis sageli liiga suuri riideid ja riietus alati suletud uste taga. Kui nad hotelli jõudsid ja Jaan nägi toas üht suurt kaheinimesevoodit, tardus ta hetkeks ning nõudis kohe, et broneeritaks talle koridoris eraldi tuba. Naine oli sellest murtud ja veendus, et Jaan tundis pärast vähki tema keha vastu vastikust.
Mehe ootamatu eemaldumine viis naise meeleheitele. Ta veetis õhtu uskudes, et nende abielu on läbi ning et Jaan oli tema haiguse ajal tema kõrval olnud ainult kohusetundest. Tema meeleheide jõudis haripunkti hilisõhtul, kui Jaan koputas tema uksele, silmnähtavalt vapustatud ja pisarates.
Kui naine tunnistas, et kardab, et mees ei suuda teda enam vaadata, nööpis Jaan oma särgi lahti ning paljastas rasked punased sinikad ja sügavad kompressioonijäljed oma roietel ja kõhul.
Jaan tunnistas, et ajal, mil ta naise eest tema vähiravi ajal hoolitses, oli ta enda tervise täielikult unarusse jätnud. Tugeva stressi, unetuse ja emotsionaalse söömise tõttu oli ta juurde võtnud peaaegu 27 kilo. Oma muutunud keha pärast piinlikkust tundes ning kartes, et ta ei vasta enam nende noorusea mesinädalate mälestustele, oli ta ostnud endale väga pingul meeste vormiva aluspesu, et kaalutõusu avarate särkide alla peita.
Kuid see riietus oli magamiseks liiga valus. Jaan sattus paanikasse juba mõttest, et peaks end lahti riietama või laskma end puudutada. Häbi tõttu otsustas ta maksta teise hotellitoa eest ja omaette magada.
Naine oli ühtaegu kergendunud ja emotsioonidest ülekoormatud. Ta jagas nüüd ka oma varjatud ebakindlust ning tunnistas, et oli viimased viis kuud veetnud oma peegelpilti vihates ja eeldanud, et Jaan peab teda koledaks.
Kui nad mõistsid, et mõlemad olid salaja kannatanud ning vastastikuse ebakindluse tõttu end eraldi hotellitubade uste taha peitnud, hakkas nende vaheline pingeline õhkkond tasapisi sulama. Peagi puhkesid nad läbi pisarate naerma, mõistes, kui absurdne oli kogu nende ühine arusaamatus.
Pärast kõigi saladuste paljastamist viskas Jaan valuliku vormiva aluspesu lõplikult minema ning paar lasi viimaks lahti ka nende vahel olnud emotsionaalsest müürist.
Lambivalguses kõrvuti istudes õppisid nad lõpuks teineteise muutunud kehasid aktsepteerima – naise arme ja Jaani pehmemaks muutunud keha. Nad lubasid teineteisele, et ei peida end enam kunagi teineteise eest.