Ma ei plaaninud kunagi kasuemaks saada. Kui ma Taneliga kohtusin, astus tema seitsmeaastane tütar Lisandra mu ellu vaikselt ja ettevaatlikult, otsekui kaaludes, kas on ikka turvaline mind usaldada. Tema lihane ema oli aastaid tagasi lahkunud, valides teise elu, ning ma ei püüdnud teda kunagi asendada. Ma lihtsalt olin olemas. Ma pakkisin koolieineid täpselt nii, nagu Lisandra armastas, õppisin talle patse punuma ilma kiskumata ning töötasin ületunde, et maksta tema hambabreketite, järeleaitamistundide ja hobide eest. Käisin igal kontserdil ja võistlusel ning kui Tanel ütles, et Lisandral on vedanud, et tal mina olen, vastasin alati, et vedanud on hoopis minul.
Kõik muutus päeval, mil Tanel suri ootamatult südamerabandusse. Lisandra oli alles kuueteistkümnene ja lein tabas teda nagu torm. Ma hoidsin teda karjumise ja vaikuse hetkedel, valvasin teda, kui ta vaevalt sõi, ning olin öösiti üleval, kuulates tema samme – kartes, et ta võib oma valu koorma all murduda. Üleöö sai minust tema ainus lapsevanem, kuid mitte kunagi juriidiliselt. Ma ei adopteerinud teda – mitte sellepärast, et ma poleks tahtnud, vaid uskusin, et armastus ei vaja paberit ja kuskil oli tema ema ju alles. Ma valisin Lisandra iga päev uuesti, isegi kui ta sai vanemaks ja hakkas oma elu rajama.
Tema kaheksateistkümnendal sünnipäeval tundus kõik tavapärane. Kallistasin teda enne tööle minekut, ütlesin, et armastan teda, ja lubasin õhtul tähistada. Koju jõudes leidsin aga oma kohvri trepilt. Lisandra hoolika käekirjaga kirjutatud sedel teatas, et ma ei tohi enam majja siseneda. Mu käed värisesid, paanika mattis hinge. Helistasin talle kohe, otsides meeleheitlikult vastuseid, ning ta palus mul tulla ühele aadressile kahes linnas eemal. Sõitsin sinna hirmununa, kedrates peas läbi iga võimalikku viga, mida olin viimase üheteistkümne aasta jooksul teinud.
Aadress viis mind ühe väikese salongini lennujaama lähedal. Lisandra seisis väljas ja ootas närviliselt. Mind nähes kallistas ta mind kõvasti ja ulatas ümbriku kahe lennupileti ja kirjaosaga. Seal tänas ta mind iga ohvru eest – selle eest, et ma jäin, et ma valisin tema ja ei palunud kunagi midagi vastu. Ta selgitas, et oli osa pärandist, oma säästudest ja aasta aega tehtud salajasest tööst hoidnud kokku, et kinkida mulle reis, millest olin alati rääkinud, kuid kuhu kunagi ei jõudnud.
Enne lennule minekut nõudis ta, et käiksime juuksuris ja näohoolitsuses, mida olin aastaid edasi lükanud, tuletades mulle meelde, et ka mina olen oluline. Lennujaamas pigistas ta mu kätt ja ütles, et ma ei ole tema kasuema – ma olen tema ema, valiku ja armastuse kaudu, iga päeva kaudu, mil ma olin kohal. Kui me külg külje kõrval turvakontrollist läbi jalutasime, mõistsin esimest korda üle kümne aasta, et luban endal lõpuks puhata, lasta end hoida ja uskuda, et olin ehk – päriselt ka – midagi õigesti teinud.