Päeval, mis pidanuks olema tema elu kõige maagilisem, valdas Katariinat äkiline ja hirmutav ebakindlus. Sel ajal kui ta valmistus abielluma Marekiga – lesega, kelle soojus oli aidanud tal taas armastusse uskuda –, astus tema juurde mehe kaheksa-aastane tütar Eliise. Värisedes ja pisarsilmil surus tüdruk Katariina kätte kägrutatud sedeli, kuhu oli kirjutatud: „Ära abiellu mu issiga. Ta valetab sulle.“ See hoiatus paiskas Katariina kahtluste keerisesse ja sundis teda küsima, kas mees, keda ta armastab, varjab tumedat saladust või on kogu nende kaheaastane suhe olnud vaid fassaad.
Hoolimata sisemisest paanikast otsustas Katariina tseremooniaga jätkata, otsides altari poole kõndides Mareki näolt märke pettusest. Seal seistes näis Marek siiralt õnnelik ja armunud, kuid Eliise sõnade raskus jäi teda painama nii vande andmise kui ka pulmapeo vältel. Lõpuks jõudis Katariina oma taluvuspiirini ja näitas Marekile sedelit. Temale ootamatult ei reageerinud Marek süütunde ega vihaga, vaid sügava hämmaastusega, mis asendus kiiresti südantlõhestava taipamisega ühest eelmisel päeval peetud telefonikõnest.
„Vale“, mida Eliise oli vaistlikult tundnud, oli tegelikult vääriti mõistetud ülestunnistus haavatavusest. Marek selgitas, et tüdruk oli pealt kuulanud tema vestlust õega, kus ta rääkis oma tulevikuhirmudest. Täpsemalt muretses mees võimaluse pärast saada Katariinaga veel lapsi; ta kartis, et pere suurenemine võib tekitada Eliises tunde, nagu oleks ta asendatav või vähem armastatud. Kaheksa-aastase lapse otseses mõtlemises muutus fakt, et isa väljendas Katariina nimega seoses „hirmu“ ja „muret“, märgiks sellest, et abielu on viga, selle asemel et näha selles isa sügavat soovi kaitsta oma tütre südant.
See selgushetk tõi uuele perele kaasa täieliku aususe ja emotsionaalse tervenemise. Marek põlvitas Eliise ette ja kinnitas talle, et „armastus ei jagune tükkideks, vaid kasvab“, lubades tütrele, et ta jääb alati tema prioriteediks. Katariina liitus nendega ja kinnitas, et tema roll ei ole Eliiselt midagi ära võtta, vaid rikastada tema elu toetava kohalolu ja sõbrana. Hirmuotsused asendusid kergenduspiiskadega, kui Eliise mõistis, et tema koht isa maailmas on kindel, ning Katariina tundis, kuidas lämmatav kahtlus viimaks tema rinnalt kadus.
Pulm ei lõppenud traditsioonilise peoga, vaid vaikse ja intiimse hetkega nende koduterrassil tähistaeva all. Kolmekesi vahetasid nad uusi, omavahelisi vandeid, mille keskmes olid kuulamine, kannatlikkus ja julgus rääkida ausalt oma hirmudest. Katariina mõistis, et kuigi tema pulmapäev ei olnud see veatu „printsessihetk“, mida ta oli oodanud, oli see midagi palju väärtuslikumat: tõele ehitatud vundament. See oli meeldetuletus, et terve perekond ei ole see, kus puuduvad hirmud, vaid see, mis on piisavalt julge, et neile koos vastu astuda.