Pärast kolme lõputult pikka aastat, mis olid täis lapsendamisega seotud paberimajandust, tervitasime mina ja mu abikaasa Martin lõpuks oma kodus kaheksa-aastast poissi nimega Lukas.
Kohanemine algas kummalise avastusega. Kui ma tema väheseid asju mustast prügikotist välja pakkisin, leidsin hõbedase käekella, mille pandlalähedal oli iseloomulik kriimustus — kella, mis oli kuulunud minu varalahkunud isale Jaanile.
Lukas tunnistas, et „Jaan“ oli selle talle enne oma surma andnud, kuid jättis ülejäänud üksikasjad enda teada.
Segaduses palusin emalt vastuseid. Sain teada vaid seda, et kell oli aasta enne isa surma salapäraselt kaduma läinud ning et isa oli nädalavahetustel sageli kodust ära, tuues vabanduseks, et läheb lihtsalt kuhugi „appi“.
Otsustanud mõistatuse lahendada, rääkisin emaga uuesti ja avastasin meie perekonna varjatud loo.
Minu isa oli enne emaga abiellumist olnud salaja abielus ning tal oli tütar nimega Katrin, kellest ta polnud kunagi rääkinud.
Vanade lastekaitseameti dokumentide uurimine paljastas südantlõhestava tõe: Katrin oli Lukase bioloogiline ema, mis tähendas, et Lukas oli minu bioloogiline vennapoeg.
Mu isa oli kogu selle aja teadnud oma salajasest lapselapsest ja külastanud teda lastekodus. Enne surma oli ta andnud poisile oma kalli käekella.
See paljastus oli üle jõu käiv, kuid lõpuks selgitas see, kuidas Lukas meie ellu sattus.
Kui mina ja Martin kolm aastat tagasi esimest korda lapsendamise peale mõtlema hakkasime, oli mu isa nõudnud, et ta tuleks meiega lastekodusse kaasa.
Seal juhtis ta mu tähelepanu peaaegu märkamatult ruumi teise serva — väikese vaikse poisi poole, kes mängis üksi plastmassist ehitusklotsidega.
See poiss oli Lukas.
Isa ei sundinud meid seda otsust kunagi tegema. Ta viis meid lihtsalt samasse ruumi, teades, et armastus teeb ülejäänu.
Mina ja Martin armusime Lukasesse täiesti loomulikult ning valisime ta oma pojaks, teadmata vähimalgi määral, milline vereside meid tegelikult ühendas.
Istusin Lukasega maha ja selgitasin talle ettevaatlikult meie perekonnapuu keerulist lugu.
Ütlesin talle, et Jaan oli minu isa ja tema ema Katrin oli minu õde.
Kinnitasin talle, et kuigi täiskasvanute lugu oli keeruline, oli meie armastus ja pühendumus talle lihtne ja absoluutne.
Lukas kuulas tõde vaikides. Seejärel vaatas ta mulle otsa ja küsis:
— Kas sa oled ikka minu ema?
Võtsin ta tugevalt oma embusse ja lubasin talle, et olen tema ema igavesti.