Pärast ema surma võttis kahekümne nelja aastane jutustaja enda kanda hoolitsuse oma kuueteistkümneaastase noorema venna Andrese eest, kellel on Downi sündroom. Järgmise kolmeteistkümne aasta jooksul kujunesid Andresel välja iseseisvad igapäevarutiinid: ta töötas aianduskeskuses, elas omaette korteris, valmistas lihtsaid toite ning hoidis alles oma vennaga seotud kindlat rituaali — nad pidid uksepiidale kaks korda koputama. Kui jutustaja abiellus Maarjaga, kohanes naine nende harjumustega kõhklemata. Kuid pärast juhtumit, kus kogemata maha läinud kuum supp tekitas Maarjale põletushaavu, muutus tema suhtumine. Pärast nende tütre Sofia sündi hakkas Maarja Andrese ja beebi suhtlemist piirama ning keeldus lubamast tal last süles hoida või osaleda pere lähedastes ühistes hetkedes.
Pinged süvenesid, kui Andres hakkas kaks korda nädalas omal käel kursustel käima ja peitis oma isiklikku õlakotti ühe eseme. Ühel nädalavahetusel külas olles libises tema suletud kott pingil ning selle sisu vahelt tuli nähtavale imikute esmaabi harjutamiseks mõeldud plastmassist treeningnukk. Maarja väljendas leiu pärast kohe muret, kuid Andres ei avaldanud, milleks ta nukku kasutas. Mõni aeg hiljem, tugeva vihmatormi ajal, jäi Andres pere juurde ööseks külalistetuppa, samal ajal kui beebi magas koridori kaugemas otsas asuvas lastetoas.
Kell 2.13 öösel kostis elektroonilisest beebimonitorist järsku kaeblik karjatus, mis katkes poole heli pealt. Kui vanemad lastetuppa jõudsid, leidsid nad eest tühja võrevoodi ja Andrese, kes põlvitas vaibal. Teadvuseta beebi lamas näoga allapoole üle tema põlvede. Andres sooritas metoodiliselt õpitud esmaabivõtteid, andes imikule seljalööke ja tehes rindkere kompressioone — täpselt nii, nagu ta oli õppinud imikute esmaabikursusel. Need võtted aitasid hingamisteid ummistanud väikese eseme välja saada, nii et laps hakkas köhima, kurku puhtaks köhatama ja uuesti hingama juba enne kiirabi saabumist.
Välja tulnud ese oli väike puidust tähekujuline helmes, millele oli kirjutatud täht „P“. See oli lahti tulnud käsitsi valmistatud lutihoidja küljest, mis oli kinnitatud otse võrevoodi puidust pulga külge. Andres avaldas, et oli salaja kursustel käinud ja treeningnukuga harjutanud, et omandada imikute esmaabi oskused ning veenduda, et suudab beebiga turvaliselt ümber käia. Pärast haiglapersonali tehtud läbivaatust kinnitas raviarst, et Andrese viivitamatu tegutsemine kõrvaldas hingamisteede ummistuse ja hoidis ära eluohtliku lämbumise.
Haiglapalatis koputas Maarja metallist voodipiirdele tuttaval viisil kaks korda, andes Andresele märku, et ta võiks lähemale tulla. Esimest korda pärast Sofia sündi usaldas ta beebi otse Andrese käte vahele. Seejärel kogunes kogu pere haiglavoodi ümber, et teha üheskoos perepilt.