Kolm kuud pärast oma abikaasa Maarja surma, kes suri nende kaksiktütarde sünnitamisel, kasvatas isa vastsündinud tüdrukuid üksinda, kuuldes oma ämmast peaaegu mitte midagi. Sünnituse ajal tekkinud tõsised meditsiinilised tüsistused sundisid tegema raske otsuse, mille puhul seati beebide päästmine esikohale. Abikaasale jäid vaid kott Maarja isiklike asjadega – sealhulgas pesemata kampsun – ning igapäevased kohustused, nagu nelja lutipudeli soojendamine ja beebide joodud piimakoguse ülesmärkimine väikestele paberitükkidele. Vaikus katkes päeval, mil Maarja ema ilmus tema koduukse taha, käes suletud ümbrik käsitsi kirjutatud kirjaga.
Köögilaua taga istudes selgitas ämm, miks ta oli nii kaua eemal olnud, ning ulatas ümbriku, mille Maarja oli enne sünnitust valmis kirjutanud. Ta rääkis üksikasjadest Maarja lapsepõlves, sealhulgas tema isa surmast, ja selgitas, kuidas lapsepõlves kogetud leinaga seotud arusaamatused olid tekitanud Maarjas pikaajalisi hirme. Käsitsi kirjutatud kirjas palus Maarja oma abikaasal end sünnituse ajal juhtunu pärast mitte süüdistada. Samuti soovis ta, et kaksikud kasvaksid teadmisega, et nende ema oli neid kogu südamest soovinud.
Kiri näitas, kui sügavalt Maarja oma abikaasat usaldas, ning tegi selgeks, et sünnituse ajal langetatud otsus oli tehtud täielikus usalduses tema vastu. Pärast kirja lugemist küsis isa ämmalt, miks too oli kolm kuud eemal olnud, ning selgitas, kui oluline on tema kohalolek vastsündinud kaksikute jaoks. Ämm tunnistas, et oli leina tõttu perest eemale tõmbunud, ja palus luba võtta üks beebidest lastetoas sülle.
Sellest ajast alates hakkas ämm iga päev külas käima, et aidata tüdrukute eest hoolitseda. Ta pesi lutipudeleid, õppis tundma beebide toitmisaegu ning aitas kujundada nende unerutiini. Külaskäikude ajal tõi ta kaasa ka vanu fotoalbumeid Maarja lapsepõlvest. Fotodel oli Maarja muu hulgas oma isa õlgadel istumas ja sünnipäevamütsi kandmas.
Pärast neid selgitavaid vestlusi võttis isa Maarja kampsuni haiglakotist välja ning asetas selle koos fotoalbumiga riiulile beebivoodite kõrvale. Ta kujundas igapäevase harjumuse rääkida kaksikutele nende emast, hoolitsedes samal ajal nende toitmise ja õhtuse unerutiini eest. Nüüd toetasid teda selles ka vanaema regulaarsed külaskäigud.