59-aastane raamatupidaja Maarja oli olnud abielus Raunoga kolmkümmend viis aastat. Koos olid nad üles kasvatanud kaks täiskasvanud last, Kati ja Mihkli. Vahetult pärast seda, kui Maarja oli oma säästudest broneerinud pulma-aastapäeva tähistamiseks viiepäevase puhkuse mereäärses puhkemajas, sai ta arstilt vähidiagnoosi. Esimese raviprotseduuri eelõhtul pakkis Rauno kaks kohvrit ja lahkus kodust. Hiljem saatis ta Maarjale ametlikud lahutuspaberid ning suhtles temaga edaspidi ainult advokaadi vahendusel.
Järgnevate kuude jooksul sai Maarja keemiaravi, mille ajal toetasid teda tema lapsed ja Rauno kauaaegne sõber Veiko. Pärast ravi lõppu kinnitasid meditsiinilised uuringud, et aktiivse haiguse tunnuseid enam ei esinenud. Varsti pärast tulemuste saamist ilmus Veiko Maarja koduukse taha, käes kulunud papist kingakarp. Rauno oli palunud tal karbi Maarjale üle anda alles pärast seda, kui naine on oma ravi lõpetanud.
Kingakarp sisaldas Rauno käsitsi kirjutatud kokkumurtud kirja, finantsdokumente, väljavõtteid deklareerimata pangakonto kohta ning korteri üürilepingut, mis oli sõlmitud seitse kuud enne Maarja vähidiagnoosi. Kirjas selgitas Rauno, et oli juba peaaegu kaks aastat kavandanud abielu lõpetamist ning kasutas naise haigusdiagnoosi vahetu ettekäändena kodust lahkumiseks, sest kartis lahkuminekust otse rääkida.
Maarja andis äsja avastatud pangakonto väljavõtted oma lahutusadvokaadile Piretile. Selle tulemusel muudeti lahutuse rahalist kokkulepet, et võtta arvesse deklareerimata vara ja konsultatsioonitulu. Hiljem kohtusid Maarja, Kati ja Mihkel Raunoga Kati kodus, et arutada kirja sisu ja selgitada finantsandmete avalikustamist.
Kuu aega pärast lahutuskokkuleppe õiguslikku muutmist sõitis Maarja üksi mere äärde ja ööbis veekogu lähedal asuvas üüritud majas. Viie päeva jooksul jalutas ta mööda rannajoont ning hoidis tütrega regulaarselt telefoni teel ühendust.